Mitu päeva on põhikooli lõpetamiseni? – see küsimus on iga üheksanda klassi õpilase mõtetes. Mina ei ole erand. Napilt üle trimestri on veel jäänud siin koolis käia, kuid palju on veel teha.

Äsja toimus meie lennu suusalaager, kus saime naerda, lumes püherdada, õpetajate närve süüa ja palju muud. Koos oli meil ääretult tore ja lõbus.

Nüüd on möödas meie, üheksandike viimane võimlemisvõistlus ja jõulupidu meie armsas koolis, mis tõid kaasa palju pisaraid, naeru, uusi sõpru ja mis tulid imehästi välja. Peagi on käes aeg, kus peame valima valikeksami, ja see on samm, mis viib meid veelgi lähemale lõpetamisele.

Esimene september oli täpselt 41 päeva tagasi. Lõpetamiseni on jäänud 252 päeva. Veider on määratleda numbritega seda vähest aega kohas, kust kõik sai alguse. Kuressaare Nooruse Kool, varem tuntud kui Kuressaare Gümnaasium, on andnud mulle ellu kaasa meeletult palju asju: sõpru, kogemusi, unetuid öid, naeratusi, pisaraid. Kõik see on mulle olulisem, kui iial sõnadega suudan kirjeldada, kuid kõige olulisem on see, et leidsin iseenda. Kavatsen nautida neid loetud päevi, mil saan veel tuttavates koridorides ringi joosta.

Õnnitlused kõigile lõpetajatele põhikooli lõpetamise puhul. Suur tänu koostöö ja toetuse eest auväärsetele lapsevanematele, peredele. Aitäh kõigile õpetajatele ja klassijuhatajatele. Esimesed olla – see on vast päris uhke tunne.

Rubriigis „n päeva lõpetamiseni“ on sellel õppeaastal 9. klassi õpilased toonud välja olulise nende jaoks.

Mida meie lõpetajad on ise oma viimasel õppeaastal siin koolis oluliseks pidanud?

Kui lõpetamiseni on jäänud vähem kui kaks nädalat ja kohe-kohe on algamas eesti keele eksam, mõtisklevad 9. klasside juhatajad, mida nad klassiga koos oldud ajast kaasa võtavad ja mida neile teele kaasa annavad.

Kõik möödub nii kiirelt. Meil on jäänud vähem kui üks kuu kooli lõpuni. Selline tunne on, nagu mingi peatükk oleks vahele jäänud.

1. september 2013 oli päev, mil astusin siia koolimajja, ei õrna aimugi, mis mind siin ees ootab: klassiruum täis lapsi, mõni neist täiesti võõras, mõni juba natuke tuttavam. Sellest on möödas täpselt 3187 päeva, kuid mäletan seda päeva kui eilset.

Kooli lõpetamiseni on jäänud 128 päeva. See tekitab meis palju emotsioone, kuid pigem häid. Peamiseks on ikkagi teadmine, et lõpetame ära põhikooli. Need üheksa aastat on olnud nagu Ameerika mäed ja koolist jääb nii häid kui ka halbu mälestusi, aga miski ei ole ideaalne.

Oleme koolis käinud kohe peaaegu kaks kuud, aga mõtted on ikka veel suve peal ja igatsus soojade ilmade järele. Aga sellest hoolimata on selle ajaga, mil koolis oleme käinud, nii mõndagi juba juhtunud. Näiteks oleme alustanud õppimist uute teemadega, teinud mitmeid kontrolltöid ja veel kõige tähtsam: pidasime oma esimese õpetajate päeva.

Iga lõpp on millegi uue algus. Umbes kaheksa kuu pärast olen mina, on minu klass ja kogu lend pidulikus riietuses ja valmis kätte saama põhikooli lõputunnistusi. Selja taha jäävad üheksa aastat, mil on läbitud koridore, kus lapsed karjuvad, naeravad ja lobisevad, ning rasked koolipäevad, millele järgnesid kodutööde tegemised kas või öö läbi. Kõik see jõuab peagi lõpule.

Juuni on leidnud oma alguse koos päikesega ning justkui graafiku järgi täidab Kuressaare Gümnaasiumi koridore taas ootusärevus algava suvevaheaja ees. Abituuriumile on see juuni aga viimane Kuressaare kooliseinte vahel.

12. klass ...12 aastat ... Peale vaadates sellele suurele numbrile, näib, nagu oleksin terve igaviku Kuressaare Gümnaasiumi koridore läbinud, aga enda pead läbi lapates tundub see aeg kui sekund. Ma olen 12 aastat elanud n-ö rutiinis, keskkonnas, mis on mulle tuttav ja selge ning nüüd mul on ainult veidi alla aasta, et seda rahu nautida.

Veidi vähem kui 300 päeva on jäänud päevani, mil Kuressaare Gümnaasiumi lõpetab 43. lend. Märgiline lend, kelle lõpuaktus jääb gümnaasiumiklassidele seda nime kandvas majas viimaseks. Sügisel tulevad esimeste klasside õpilased juba uude kooli – Kuressaare Nooruse kooli.

Eelmisel aastal alguse saanud rubriik „n päeva lõpetamiseni“ jätkub ja jälgib 43. lennu tegemisi kogu aasta vältel, esimestest koolipäevadest viimase aktusepäevani. Esimesena võtab sõna Tõnis Grepp 12.a klassist.

3 on maagiline arv, sel numbril on väge. Numeroloogia väidab, et 3 on terviklikkuse ja viimistletuse sümbol. Selle numbriga kaasneb vastutulelik ja kohanemisvõimeline loomus, hea naljasoon, lahkus, kiire mõtlemine, meeldivus ja mõnikord lausa hiilgamine. Sobib hästi meie lennu iseloomustamiseks? Eks? Just seepärast on viimane lugu sarjas „n päeva lõpetamiseni“ seotud numbriga 3 ja meie 42. lennuga.

Pärast segaseid aegu ja pikki arutelusid on lõpuks selgunud kaheteistkümnendike lõpuaktuse kuupäev – 42. lennu abituriendid saavad küpsustunnistused 1. juulil.

Uued arvutused näitavad, et lõpetamiseni on jäänud 37 päeva. Sõna saab 12.c klassi juhataja Maren Asumets.

Millest mõelda, kui pole ligi seitse nädalat inimesi näinud – ikka iseendast ja sõpradest.

Esimene lugu selles rubriigis oli Hedili Nõu „152 päeva lõpetamiseni“.

Esimene lause selles loos algas nii: „Viie kuu pärast istume kogu oma lennuga pidulikult sadade lastevanemate, õpetajate, õdede-vendade ja sugulaste ees ...“

Nii see pidigi olema. Nii see on kogu aeg, mida mäletan, olnud.