Nooruse Meridiaan

Maastikujooksu meistrivõistluselt hulgaliselt medaleid

Sander Suurhans, kehalise kasvatuse õpetaja — Wed, 13 May 2026 08:01:12 +0300

Artikkel, Sport

Kuldne kolmik Foto: Sander Suurhans

5. mail toimusid Kärla terviseradadel Saare maakonna koolinoorte meistrivõistlused maastikujooksus. Lapsi oli osalemas rohkelt nii meie koolist kui mujalt Saaremaa koolidest. Võisteldi vanuseklassides U10–U20. Tüdrukud U10 ja U12 ning poisid U10 läbisid distantsi 650 meetrit. Ülejäänud vanuseklassid läbisid kõik 1000 meetrit. Meie kooli noored tõid võistlustelt 5 kuldmedalit, 4 hõbemedalit ja 2 pronksmedalit. Lisaks veel hulgaliselt tublisid kohti ning häid emotsioone.

Tüdrukute U10 vanuseklassis saavutas Marin Aavik ajaga 3.07,5 viienda koha. Loretta Roots oli ajaga 3.12,0 üheksas.

Tüdrukute U12 vanuseklassis teenis kuldmedali Liisa Altmets ajaga 2.48,2. Friida Rand oli ajaga 2.56,9 üheksas. Mia-Linda Kukk sai 16. koha ajaga 3.03,3. Sohvi Piipuule 21. koht ajaga 3.07,3. Anzhelika Petrova sai 33. koha ajaga 3.50,4.

Tüdrukute U14 vanuseklassis teenis 2. koha Madli Tuuling ajaga 4.10,2. Aale Tamm sai 8. koha ajaga 4.30,6. Grete Lindaule kuulus 12. koht ajaga 4.42,2. Samanta Alliksoon sai 20. koha ajaga 5.37,4 ja kohe tema järel 21. kohal platseerus Girtel Soonik ajaga 5.51,0.

Tüdrukute U16 vanuseklassis võeti meie kooli neidude poolt koguni kolmikvõit.
Kuldmedali teenis Laureen Valdmets ajaga 3.53,2.
Hõbeda noppis Teneli Kaljo ajaga 3.55,8.
Pronksile jooksis end Melissa Kivi ajaga 4.04,8.

Kuldmedali võitis ka tüdrukute U18 vanuseklassis Mirjam Paimre ajaga 3.42,7.

Poiste U10 vanuseklassis saavutas tubli 4. koha Marten Igav ajaga 2.51,4. Kalev Simso oli ajaga 3.06,0 14. kohal. Gregor Viital sai 22. koha ajaga 3.17,0.

Poiste U12 vanuseklassis saavutas Aleksander Saagpakk 7. koha ajaga 3.54,2. Ramon Klimov oli ajaga 4.01,1 üheksas. Kristjan Vipp sai 17. koha ajaga 4.17,3. Oskar Matt teenis 23. koha ajaga 4.28,9. Kerret Tamm oli 25. kohal ajaga 4.30,4.

Poiste U14 vanusklassis võtsid kaksikvõidu vennad Henriko Gregor Mägi ja Hendriko Roger Luptov. Kuldmedal kuulus Henriko Gregorile ajaga 3.33,4 ning hõbe Hendriko Rogerile ajaga 3.38,8. Ardo Andreas Jaansalu teenis 11. koha ajaga 3.59,9. Kerton Tamm sai 21. koha ajaga 4.31,8.

Poiste U16 vanuseklassis domineerisid taas meie kooli noored, kui oodatud kolmikvõidu vormistasid Johann Viktor Vits, Marten Aulik ja Trevon Leiger. Johann Viktorile kuulus kuldmedal ajaga 3.06,5, hõbemedal Martenile ajaga 3.09,2, pronksmedal Trevonile ajaga 3.13,0. Kuuendale kohale jooksis end Artur Sall ajaga 3.24,5. Ott Peeter Tuisk sai 11. koha ajaga 3.32,7. Ott-Sander Ottis sai 12. koha ajaga 3.34,0. Karl Pajuste jooksis end 20. kohale ajaga 3.40,2.

Noormeeste U18 vanuseklassis teenis tubli 4. koha Artur Veelaid ajaga 3.22,8. Hugo Paju sai 10. koha ajaga 3.45,7.

Tänud tublidele jooksjatele ja aktiivset suveootust!

Nooruse kooli ujulas toimusid Saaremaa meistrivõistlused ujumises 1.–4. klassile

Kristiina Piipuu, ujumisõpetaja — Wed, 13 May 2026 08:01:05 +0300

Uudis, Sport

Saaremaa meistrivõistlused ujumises 1.–4. klassile Foto: Saaremaa Spordiliit

30. aprillil kell 13.00 oli Nooruse kooli ujulas üle 120 inimese, kellest suurem osa soovis võistelda 25 m vabalt ja 25 m selili distantsidel.

Algmas oli ujumine medalite peale.

Nooruse kooli edukamad

1. klasside arvestuses
Triini Marie Kuusk (I koht 25 m vabalt, III koht 25 m selili)
Meriliis Õigemeel (II koht 25 m selili)

Võistkondlikult saavutas Nooruse kool teatevõistluses III koha koosseisus Kuusk, Õigemeel, Liigsoo, Benno.
Oma panuse andsid veel Adolf Maru Benno, Bruno Liigsoo, Niklaz Lazarev, Rosanna Sink, Elli Tuuling, Hugo Tammjärv.

2. klasside arvestuses
Sohvi Piipuu (I koht 25 m vabalt, I koht 25 m selili)
Karolina Kuusk (II koht 25 m vabalt, 25 m selili)

Võistkondlikult saavutas Nooruse kool teatevõistluses I koha koosseisus Kuusk, Piipuu, Viital, Kesküla.
Oma panuse andsid veel Gregor Viital, Gustav Kesküla, Rasmus Algo, Ruudi Turk.

3. klasside arvestuses
Theron Vabar (III koht 25 m vabalt)
Säde Sulg (I koht 25 m vabalt)
Friida Rand (II koht 25 m vabalt, II koht 25 m selili)

Võistkondlikult saavutas Nooruse kool teatevõistluses I koha koosseisus Sulg, Kajupank, Kivi, Vabar ning veel ka III koha koosseisus Orumaa, Mõts, Raun, Vipp.
Oma panuse andsid veel Kristjan Vipp, Mikk Raun, Brent Raamat, Ron Markus Kivi, Ruuben Rauk, Johann Gregor Rauniste, Grethel Orumaa, Gete Kajupank, Eliise Mõts, Eliisabet Aer, Karola Koppel.

4. klasside arvestuses
Rosanna Tiitma (I koht 25 m vabalt, I koht 25 m selili)

Meediataip ehk meediakirjaoskus

Grette Väli, Kerttu Väli ja Ülle Räim, mentor — Tue, 12 May 2026 07:26:18 +0300

Artikkel, Klassilood

Toimetuses Foto: Ülle Räim

Reklaame lugemas Foto: Ülle Räim

Toimetuse koosolek Foto: Ülle Räim

Huvitav oli kuulda, kuidas inimesed, kes on tulnud raadiosse intervjuud andma, on sageli nii närvis, et ei tea, mida öelda. Sõnad lähevad suus segamini ja mõte takerdub.

Novaator.ee ütleb, et üldistatuna on meediataip oskuste kogum, mille alla kuulub info otsimine, selle analüüs ning võime seda ise luua ja levitada. Selle kõige juures on oluline ka osata kasutada erinevaid kommunikatsiooniviise ajalehest TikTokini, raadio ja televisioonini.

Käisime oma 7. klassi mentorgrupiga iseseisva õppimise päeval Kadi raadio ja Saarte Hääle toimetuses. Saime teada, et raadio on olnud Saaremal 34 aastat ja ajaleht 20 aastat.

Raadio alustab hommikul kell 6.00 tööd ja selleks ajaks lähevad kaks inimest raadiojaama. Raadiosse ei tohi hiljaks jääda, sest raadio peab minema täpselt õigel ajal tööle. Hommikul, kui töötajad tööle jõuavad, kogunetakse koosolekuruumi, et vaadata üle kõik uudised. Ühises tabelis on igaüks lisanud oma mõtte, millest teha artikkel või koostada uudis. Üheskoos sünnib otsus, mida nad jätavad töösse ja mida nad ära kustutavad.

Nägime, kuidas uudiseid loetakse, ning saime ise ka proovida lugeda reklaami, mida enne eetrisse minekut töödeldi.

Huvitav oli kuulda, kuidas inimesed, kes on tulnud raadiosse intervjuud andma, on sageli nii närvis, et ei tea, mida öelda. Sõnad lähevad suus segamini ja mõte takerdub. Nägime, kuidas fotosid paremaks ja nähtavamaks teha ning millised pildid võivad ajalehte minna ja millised mitte.

Kõige suuremad õnnetused, mis neil on juhtunud on: video ärakustumine enne eetrisse minekut või see, et elekter on ära läinud ja keegi ei saa raadiot kuulata.

Üldiselt jäi kõlama mõte, et kõigile meeldis nende töö. Muidu seda teha ei saaks.

Nagu reporteritele kohane, siis esitasime igaüks oma küsimused, millele vastasid raadio tegevdirektor Kaie Rõõm-Laanet ja ajalehe tegevtoimetaja Andres Sepp.

Kas teile meeldib teie töö?
Kui kaua umbes ühe inimese tööpäev kestab?
Kas te peate üksteisega (toimetuses) nõu ka, millised teemad on väärt ajalehte minekuks?
Kuidas te kõik info ühe päevaga kätte saate?
Kas teil on (raadio) otse-eetris probleeme või juhtumeid ka?
Kas mingi päev on raadios olnud ka vaikus?
Kas on olnud vahepeal ka nii, et pead terve salvestuse ära kustutama ja uuesti tegema, sest külaline on (rääkimisel) liiga palju vigu teinud?
Millised on teie lemmikuudiste teemad?
Millal ja kellele raadio kuulamine ja lehe lugemine on? Miks teie arvates keegi seda üldse tarbib?

Kuigi raadio ja ajaleht kõnetavad noori vähem kui sotsiaalmeedia, siis peavad kohalikud ajakirjanikud oluliseks uudiseid vahendada ka edaspidi erinevate platvormide kaudu. Kes teab, ehk saab meie õpilastest keegi tulevikus sel teemal kaasa rääkida ja suunda mudida.

6. klasside ohutuspäev „Ohutu saar 2026“

Reet Lasn, klassiõpetaja — Mon, 11 May 2026 06:50:34 +0300

Artikkel, Klassilood

6. klasside ohutuspäev Foto: Grete Pihl

Teisipäeval, 5. mail käisime Raiekivi säärel ohutuspäeval. Meil õpetajatena on südamest hea meel, et kuuendate klasside koolitusprogramm on saanud uue moodsa kuue. Seda mitte üksnes nime, vaid ka sisu poolest. KEAT-i („Kaitse end ja aita teist“) uus nimi on „Ohutu saar 2026“. Positiivne muudatus on see, et KEAT-ist sai osa ainult väike grupp õpilasi klassist, tänavu said osaleda kõik kuuendikud üle maakonna. Ja meid oli tõesti palju.

Mida sel päeval tehti?

Kokku oli üheksa töötuba. Üheskoos 6.a klassiga meenutasime, mida me töötubades tegime.

Esmaabi töötoas näidati, mida ja kuidas käituda rasketes olukordades, näiteks kui saad päikesepiste. Pidime ka ohvri panema õigesse asendisse olenevalt vigastustest.

Drooni lennutamise töötoas lennutasimegi droone. Ühe drooniga võisime minna 10 m kõrgusele, teisega 15 m kõrgusele.

Tuletõrje töötoas katsetasime veetulekustutit, teisi lihtsalt vaatasime.

Kriisi töötoas pidime loomulikult erinevate kriisiolukordadega toime tulema, nt kui puudub elekter või mida pakkida kaasa, et kodust lahkuda. Saime ka vett filtreerida.

Liikluse töötoas toimus teatejooks, kus üks kirjutas ja teised pidid jooksma ja vaatama plakatit, kas seal käitutakse liikluses õigesti või valesti. Pidime ka ära arvama, kui kiiresti jääb väike buss seisma, kui sõidab kiirusega 50 km tunnis. Õige vastus oli 28 m.

Ratta töötoas pidime panema rattale vajaliku varustuse ning pärast pidime selle rattaga sõitma umbes 2 m nii aeglaselt, kui saime.

Ohvriabi töötuba oli väga vajalik töötuba, sest numbril 11611 võiksid kõik lapsed teada anda, kui mingi mure on.

Üks töötubadest oli seotud numbriga 1247. Seal räägiti, kuidas siis käituda, kui me satume kokku mõne metsloomaga. Sellel numbril võib helistada ka teistel hädalistel põhjustel.

Mia, Mari-Liis Nuut, Mari-Liis Jalakas ja Gregor 6.c-st meenutavad: „Lennutasime droone, õppisime erinevate hädaolukordadega toimetulemist, viskasime päästerõngaid, sõitsime ratastega ja rääkisime evakuatsioonist, kustutasime tuld ja õppisime tuletekki kasutama. See oli üks meie lemmikutest töötubadest. Teine töötuba, mis meile väga meeldis, oli vetelpääste töötuba, sest seal õppis kasutama erinevaid päästerõngaid ja saime aja peale päästeveste selga panna.“

6.b klassi tüdrukute Maria ja Klaudia lemmiktöötuba oli päästerõnga viskamine. Tüdrukutele meeldis ohutuspäev väga, sest kogu päev oli õpetlik ja tore. Britten-Ly lemmikuks osutus töötuba, kus õpilased said loomakaardi ja pidid olukorrale lahenduse leidma. See oli tema jaoks täiesti uus kogemus. 6.b poiste lemmikuks osutus Kaitseliidu Noorkotkaste juhiga drooni lennutamine ja ikka tule kustutamine.

Päev oli tore, õpetlik ja meeldejääv!

Nädala kunstitöö

Ene Pidmann, kunstiõpetuse õpetaja — Sun, 10 May 2026 16:48:30 +0300

Artikkel, Kultuur

Ilusat emadepäeva! Foto: Elsa-Liisa Aulik

Ilusat emadepäeva! Foto: Nete-Liis Kuusk

Ilusat emadepäeva! Foto: Tristan Tänav

Ilusat emadepäeva! Õnnitluskaardi emale valmistasid Elsa Liisa Aulik, Nete-Liis Kuusk ja Tristan Tänav.

Sandri kalamehelugudel on tõepõhi all ehk Esimest korda võistlusel ja kohe näkkas!

Jaana Puksa, eesti keele ja kirjanduse õpetaja — Fri, 08 May 2026 10:44:05 +0300

Intervjuu, Varia

Sander ja Koslepi 109 cm pikkune haug Foto: erakogu

Saare- ja mandrimeeste kalapüügivõistlusel Koslep sai suurima puraka landi otsa meie Sander Suurhans. Juba 35. korda toimunud võistlusest võttis ta osa esimest korda.

Uurisime Sandrilt, mis on tema nipid ning kuidas ka meie võhikutena midagi konksu otsa saaks. Ning miks tuleb tihti koju tulla tühjade kätega.

Mis on Koslep ja kuidas ning kui kaua oled sellega seotud?

Koslep on saarlaste ja mandrimeeste vaheline mööduvõtt haugipüügis. Alguse sai see 2007. aastal ning toimub iga-aastaselt kevadel ja sügisel. Sel kevadel võisteldi 35. korda. Paatkonnad on 2-3- liikmelised, kus peab olema esindatud vähemalt üks saarlane ja üks mandrimees. Võistlusarvestusse läksid iga võistleja individuaalsed 5 raskeimat haugi. Võistluse paatkondlikus arvestuses liideti iga paatkonna liikme viie raskeima kala kaalud kokku ja jagati paadi liikmete arvuga. Lisaks oli suurima kala arvestus ja üldine Saaremaa ja mandri vaheline arvestus.

Mina osalesin sel võistlusel esmakordselt. Üks korraldajatest on mind ja sõpra juba paar aastat sinna kutsunud ning lõpuks võtsime kätte ja läksime.

Kuidas õnnestus püüda nii suur kala? Mis on sinu nipp ja taktika?

Suuri kalu õnnestub püüda siis, kui käia palju kalal. Ajapikku tekib ikka vilumust ja kujunevad välja püügipiirkonnad, kust võiks teatud ajaperioodil suurt kala otsida. Kujunevad välja ka landivalikud, mida konkreetsel aastaajal vastavalt püügikohale ja ilmale kasutada. Aga ses osas pole alati absoluutset tõde ja katsetamist tuleb ikka palju ette. Kindlasti peab olema veel kannatust, usku ning õnne sinna juurde. Koslepi rekordkala tuli landi otsa alles siis, kui olime püüdnud juba 9 tundi järjest.

Missugune on sinu kalamehekarjääri suurim kala või eredaim hetk?

Eredaimad hetked ongi need, kui tabad suure kala, eriti võistluste käigus. Kaks elu suurimat kala olengi tabanud võistluste käigus. Koslepi 9,54 kg haugi pikkuseks oli 109 cm. 2003. aasta sügisel Mahlfishing Predator Cupi võistluse käigus õnnestus tabada haug, kellel oli pikkust 115 cm, kuid see jäi kaalumata, kuna sel võistlusel luges kala pikkus, mitte kaal. Ka see kala osutus selle võistluse suurimaks kalaks üle 250 püüdja seas üle Eesti.

Sander ja suured purakad: vahuu Sansibari rannikult; 115 cm pikkune havi, mis seni suurimaks jäänud, ning Koslepi 109 cm pikkune haug.

Mis on kõige eksootilisem kala, mille oled kätte saanud?

Kõige eksootilisem kala, kelle olen kätte saanud, on vahuu, kes on üks kiireimaid kalu ookeanides, suutes söösta kiirusel kuni 80 km/h. Kala kaalus umbes 11–12 kg ja püütud sai see 10 aastat tagasi India ookeanist Sansibari rannikult.

Kui tihti tuleb koju tulla tühjade kätega?

Tühjade kätega tulen spinningupüügilt koju peaaegu alati, sest kõige rohkem käin püüdmas haugi ja ühtki haugi pole ma aastaid koju toonud. Kõik lasen tagasi ujuma. Kui aga küsida, kui tihti ühtki kala kätte ei saa, siis ka seda aeg-ajalt juhtub, haugipüügil siiski mitte liiga tihti.

Miks on kalapüük sulle nii oluline? Mida see pakub? Kaua oled kalapüügiga tegelenud?

Kalapüügiga olen tegelenud umbes 30 aastat, kuid tihedamini ja mõtestatult umbes 15 aastat. Kalapüük on minu jaoks mõneti nagu sport. Kunagi treenisin päris spordis edu ja eesmärkide saavutamise nimel. Nüüdseks on see mingil määral asendunud kalapüügiga. Minu jaoks on kalapüük oluline, sest see pakub mulle vabadust ja rahu. Saan täielikult end tavarutiinist välja lülitada. Väga teraapiline ja maandav tegevus. Boonuseks saab nautida merd ja loodust.

Mida saame meie kui võhikud teha, et nii suur kala kätte saada?

Nagu ennist ütlesin, tuleks käia kalal, et suur kala kätte saada. Mida rohkem käid, seda suurem on tõenäosus. Kalal käies õpid alati midagi juurde ning suured kalad ka tulemata ei jää. Vähemalt sama tähtis on ka usk, et suudad suure kala tabada. Kuigi olen kala püüdnud enamuse oma elust, olen kõik oma 5 ühest meetrist pikemat haugi püüdnud viimase kolme aasta jooksul.

Suure kala kättesaamiseks peaks lisaks kõigele muule kasutama ka piisavalt vastupidavat püügivarustust. Peenikese tamiiliga hapra ridavaga suure haugi otsa sattudes on väga tõenäoline, et miski enne puruneb, kui kala sinuni jõuab, sest suured kalad võivad olla uskumatult jõulised võitlejad.

Kuidas ja kellele jagad oma kalamehetarkust edasi?

Koos kaasjuhendajaga jagame oma püügitarkust juba kaheksandat aastat kalastusringis noortele kalapüügientusiastidele. Poisid on asjalikud ja nemadki on juba päris ilusaid kalu kätte saanud.

Missugune on parim püügipäev või -nipp?

Parim püügipäev on see, mil saad kalale minna. Juba sellega on päev korda läinud, kala saamine on boonus. Haugipüügi osas võiks üldistatuna olla mõõdukat tuult ning mõned pilved ka taevas. Kui vesi on täiesti sile nagu plekk ja taevas lõõmab vaid päike, siis on kala pigem arg ega ole sööma peal väljas ning kala saamine ülimalt keeruline. Sel juhul tasub püügile minna hommikul vara või õhtul, kui päike juba madalamal.

Kivi kotti, Sander!

Külaskäik raekotta

Sirje Mehik, klassiõpetaja — Fri, 08 May 2026 10:43:51 +0300

Artikkel, Klassilood

Külaskäik raekotta Foto: Kristina Mägi

2.a klass külastas esmaspäeval, 5. mail Kuressaare raekoda. Meid võtsid vastu kaks keskaegsetes kleitides Saaremaa Turismiinfokeskuse töötajat: Kristina Mägi ja Kairi Liiv.

Kristina ja Kairi tutvustasid meile reakoja ruume. Istusime ka vallavolikogu saalis, kuulasime juttu raekoja ajaloost ja tänapäevasest kasutusest. Praegu on raekoja ruumes vallavolikogu saal, vallavolikogu esimehe kabinet, Saaremaa Turismiinfokeskus ja raegalerii. Raekoda näeb nii seest kui väljast väga suursugune välja.

Kooli tagasi jõudes meenutasid õpilased õpitut ja panid kirja järgmised mõtted.

Õppisin, et raekoda on väga vana maja.
Ma sain teada, et raekoda ehitati 1670. aastal.
Igal nädalal üks mees tuleb ja tõstab üles 60-kilogrammise kellapommi. Vanadel kelladel on hammasrattad ja kellapomm.
1710.aastal oli kesklinnas suur tulekahju ja raekoda sai tules kannatada.
Raekojal oli puidust torn, mis mädanes ära.
Ma ei teadnud, et raekojas oli kunagi vangikong.
Sain teada, mida on kujutatud Saaremaa valla vapil.
Õppisin, et kunagi ammu ei olnud kaameraid ja telefone ja kui tahtsid inimesest pilti, pidid maalima.
Sain teada, et seal töötab vallavolikogu esimees.
Ma õppisin, et igal linnal ja maakonnal on vapp.

Täname Saaremaa Turismiinfokeskust toreda vastuvõtu eest!

Vetikast nööri valmistamas

Stevelin Tamm, klassiõpetaja — Wed, 06 May 2026 13:56:45 +0300

Artikkel, Klassilood

Vetikast nööri valmistamas Foto: Stevelin Tamm

1.b klass võttis Kuressaare kolledži biotoorme väärindamise laboris osa töötoast, kus õpetatakse vetikast nööri valmistama.

Töötoas tutvusid õpilased vetikate rolli ja kasutusvõimalustega ning arendasid loovust ja teaduslikku mõtlemist, kui praktilise laborikogemuse käigus valmistasid vetikakomponendist nööri.

Töötuba pakkus kõigile palju põnevust. Lisaks praktilistele oskustele pandi proovile ka õpilaste koostööoskus ning julgus katsetada uusi asju.

Hobi, mis annab vanatehnikale uue hingamise

Rico Sannik, 7. klass — Wed, 06 May 2026 12:05:26 +0300

Intervjuu, Personaalia

Risto Paiste hobi, mis annab vanatehnikale uue hingamise Foto: erakogu

Vanade autode restaureerimine nõuab kannatlikkust, teadmisi ja suurt kirge. Mõne jaoks on vana auto lihtsalt masin, kuid mõnele on see ajalugu ja auto elluäratamine. Täna räägime Risto Paistega, kes annab autodele uue võimaluse.

Kuidas sul tekkis huvi vanade autode restaureerimise vastu?

Huvi autode ja mototehnika vastu on mul olnud juba varasest lapsepõlvest alates, kui sai maal elades sõita ringi külavaheteedel. Alguses vanemate süles ja hiljem juba iseseisvalt, aga alles siis, kui jalad pedaalideni ulatasid. Ka mootorrattad on terve elu minu kaaslased olnud juba alates viiendast eluaastast, kui ma ei eksi.

Restaureerimine kui selline on ju tegelikult lihtsalt mõne asja kordategemine või uuendamine, et asi näeks välja selline, nagu ta oli uuena. Minu puhul on nendeks vanad autod, mida soovin näha taas sellises seisukorras.

Isiklikult arvan, et see huvi minus lihtsalt kujunes ajapikku kõikide nende mootorrataste ja autode parandamise käigus, sest tahtmine sõita oli suur, aga ükski mootoriga masin ei kesta kaua, kui temaga ainult sõita. Sellest tulenevalt oli vaja ka ära õppida, kuidas hoolitseda oma tehnika eest nii, et ta kestaks. Ja mida aeg edasi ja vanemaks kasvasin, seda rohkem tuli tahtmine teha asju paremini, ilusamaks ja töökindlamaks. Kuni ükspäev otsustasin, et miks mitte proovida oma käe peal üks auto otsast lõpuni taastada ja anda talle võimalus veel üks kord elada!

Milline oli sinu esimene projekt ja mida sa sellest õppisid?

Minu esimene projekt oli 1990. aasta auto Mercedes Benz 190E.

Kõige suurem õppetund, mida ma seda autot taastades sain, oli see, et kui ehitad midagi enda jaoks, siis see projekt ei saa kunagi läbi. Ta on mul nüüdseks küll täielikult taastatud, aga mõtted peas käivad alati edasi, et mida saaks paremaks ja mida võiks tulevikus veel juurde teha, kas siis mootori uuendamise osas või kere täiustamise mõttes.

Kui kaua võtab aega ühe auto restaureerimine?

Sellele küsimusele on väga raske vastata. Kõik oleneb sellest, mis autoga on tegu, millises seisus ta on, kui palju on sul endal vaba aega sellega tegeleda ja kui palju on erinevaid varuosasid saada autole. Vahel on ka probleem sellega, et mõnda varuosa võid oodata kuni kuu aega.

Mõned lihtsamad projektid võivad võtta aega paar kuud, samas teised aastaid.

Mis on kõige keerulisem ühe sõiduki restaureerimisel?

Minu jaoks isiklikult on kõige keerulisem asi taastamise juures keretööd, kuna selleks tuleb auto nii-öelda „paljaks koorida“ ja jätta järele ainult metallkere. Peale seda on vaja üles otsida kohad, mis tuleb välja lõigata ja uue metalliga asendada. Tegemist on üsna räpase tööga, kuna lihvimist, lõikamist ja keevitamist on palju.

Milline projekt on sinule kõige südamelähedasem?

Ma tahaks öelda 1995. aasta Audi A6, mis on olnud minu pere reliikvia aastast 1999. Aga samas ka minu esimene, mida eespool juba mainisin. Ütleme, et nad on sellel kaalukausil võrdsed.

Mis teeb ühe vana auto sinu jaoks väärtuslikuks?

Kindlasti see, et igal autol on oma lugu, väärtus, hetked, seiklused ja emotsioonid, mida ta on inimestele pakkunud. Mina usun, et ka autodes peitub oma hing ja mida vanem on, auto seda värvikam see hingepeegeldus on.

Väga südantsoojendav on näha, kui sõidad enda restaureeritud vanema autoga ringi ja inimesed tulevad juurde rääkima, kuidas neil oli ka kunagi perekonnas selline auto. Kuulata nende lugusid ja näha neid taaselustunud emotsioone tekitab minus tunde, et vanade autode elus hoidmine on vajalik.

Millise nõu annad noortele, kes kaaluvad selle hobi alustamisega?

Ära karda alustada! Nagu öeldakse: „Julge pealehakkamine on pool võitu.“ Kui tekib tunne, et oskusi napib, siis internet ja Youtube on suureks abiks. Seal on kõik vastused olemas. Kasutan isegi tihtipeale erinevaid videosid, kuidas mõnda osa autost lahti võtta ilma seda kahjustamata ja samamoodi kokku panna, sest tihtipeale lihtsalt ei mäleta täpselt.

Mis sind selle tegevuse juures kõige rohkem motiveerib?

Kõige rohkem motiveerib see, kui saan mingi etapi tööst tehtud või auto lõplikult valmis ja iseendale öelda: „Mina tegin selle oma kätega ära!“ See on hea tunne.

Mis tunde tekitab hetk, kui sõiduk peale pikka ehitust jälle sõitma hakkab?

Seda tunnet on raske kirjeldada, ma arvan, et võime paralleele tõmmata maratoni jooksmisega – tunne on sama, kui ületad finišijoone.

Kui saaksid taastada ükskõik millise auto maailmas, siis millise valiksid ja miks?

Kindlasti oleks selleks autoks 1967. aasta Ford Mustang Fastback Shelby GT 500 Eleanor.
Tegemist on ikoonilise autoga minu lemmikust lapsepõlvefilmist „Kadunud 60 sekundiga“ („Gone in 60 seconds“). Kes ei ole filmi näinud, soovitan vaadata!

* Intervjuu on valminud eesti keele tunni ülesandena.

Kui telefon või GPS ei tööta

Ülle Räim, kehalise kasvatuse õpetaja / liikumise valdkonna juhtõpetaja — Wed, 06 May 2026 08:37:38 +0300

Artikkel, Sport

Õpilasi juhendamas Foto: Ülle Räim

Kaarti lugedes õpid märkama maastiku eripärasid, nagu teed, metsad ja kõrgendikud, ning seostama neid oma asukohaga. See arendab tähelepanu, ruumilist mõtlemist ja iseseisvust.

Erinevate spordi- ja liikumisharrastuse alade tutvustamine liikumisõpetuse tunnis võimaldab teha liikumise kirjaoskuse omandamise teel endale sobivaid valikuid, mida harrastada vabal ajal.

30. aprillil toimus Saaremaa Orienteerumisklubi juhtimisel meie koolis orienteerumispäevak, mille vältel pani enda oskused proovile umbes 500 õpilast. Pildiorienteerumine erinevate ülesannete lahendamisega pakkus I kooliastme lastele ühtviisi põnevust, nuputamist ja liikumist.

Ülejäänud õpilased orienteerusid Tervisepargis paberkaardiga 2-3-liikmelises grupis.

2,4 km pikkusel rajal näitasid parimaid tulemusi võistkonnad Sa Ei Jõua Järgi ja Jõuan Küll.

Paberkaardiga orienteerumise oskus on oluline, sest see aitab inimesel liikuda ka siis, kui telefon või GPS ei tööta. Kaarti lugedes õpid märkama maastiku eripärasid, nagu teed, metsad ja kõrgendikud, ning seostama neid oma asukohaga. See arendab tähelepanu, ruumilist mõtlemist ja iseseisvust. Orienteerumine ei ole ainult sport, vaid praktiline oskus, mida võib vaja minna matkates, reisides või ootamatutes olukordades. Lisaks annab see kindlustunde, et saad hakkama ka ilma digivahenditeta.

Aitäh, Kersti, Kerttu ja Mart Aru ning Anne Keerberg, asjatundliku juhendamise eest!

Kui midagi soovida, siis klubile tehnilise võimekuse kasvu, mis võimaldaks igal õpilasel üksi SI-pulga ja orienteerumiskaardiga rajale minna.

Kel aprillikuu viimasel päeval jäi rada läbimata, saab enda oskusi arendada 14. mail Järvel ja 21. mail Kuressaare linnas.

Isabella Kuusk pälvis omaloomingukonkursil spordi eripreemia

Eve Tuisk, eesti keele ja kirjanduse õpetaja / lugemise valdkonna juhtõpetaja — Wed, 06 May 2026 08:37:12 +0300

Artikkel, Konkurss

Spordi eripreemia konkursil "Kellele püstitaksin ausamba?" - auhinnaks raamat ja tänukiri Foto: Eve Tuisk

Kreutzwaldi muuseum ja Kreutzwaldi kool kutsusid sellel õppeaastal põhikoolide ja gümnaasiumide õpilasi üle Eesti kaasa mõtlema ja kirjutama teemal „Kellele püstitaksin ausamba?“. Mõtteid võis jagada erinevate elualade tublide inimeste kohta: näitlejad, sportlased, muusikud, kirjanikud. Valida võis ka müütilise või kirjandusliku kangelase.

Omaloominguvõistlusele saabus 82 tööd 13 koolist üle Eesti. Kirjutajaid oli 5. klassist gümnaasiumi lõpuklassini. Meie kooli 7. klassi õpilane Isabella Kuusk pälvis konkursil spordi eripreemia tekstiga, mis oli pühendatud My Relanderile. Palju õnne, Isabella!

Kellele püstitaksin ausamba?
Isabella Kuusk

Inimesed püstitavad ausambaid mälestuseks tänu, eeskuju või austuse eest. Üldjuhul püstitatakse ausammas siis, kui inimene on teinud midagi suurt, ühiskonnas väga tähtsat rolli mänginud või lihtsalt suurelt ja säravalt silma jäänud ning teda on peaaegu võimatu asendada.

Mina tahaksin püstitada ausamba My Relanderile, kes oli esimene Eesti takistussõitja olümpial. Ta väärib ausammast, sest ta on väga suur eeskuju paljudele noortele, ta andis kindlasti palju motivatsiooni ülejäänud ratsasportlastele ning samuti ta näitas, et ka väga väikeses riigis, kus ratsaspordi tase on madalam kui enamikes riikides, on ikka võimalik teha suuri tegusid ja jõuda tippu, kui sa ise seda väga tahad. My on mulle väga suureks eeskujuks, motivatsiooni andjaks ning ta inspireerib mind palju. Tänu temale usun, et ka mul on võimalik tulevikus tippu jõuda, tuleb lihtsalt palju vaeva näha, uskuda iseendasse ja haarata võimalustest kinni.

My Relanderi ausammas võiks olla selline, kus ta hüppab koos oma hobuse Experdiga mõnda lahedat olümpiatakistust. See ausammas sümboliseeriks ratsasporti ning hobuse ja ratsaniku vahelist suhet, usaldust ja koostööd. My Relanderi ausammas võiks asuda Ruila tallis. Ruila tall on üks tuntumaid Eesti talle ning suveperioodil ka kõige võistlusrohkem tall. Ruilas toimub suvel igal nädalavahetusel võistlus, samuti toimuvad seal ka Eesti meistrivõistlused, kus ka mina 2025. aastal sain kvalifikatsiooni. Lisaks treenis My väiksena seal tallis ja arvan, et just Ruila on My ausamba jaoks perfektne koht. Loodan tulevikus sama kaugele jõuda!

Konkursi taustast

2026. aastal möödub 100 aastat Fr. R. Kreutzwaldile pühendatud mälestusmärgi avamisest Võrus Tamula järve kaldal. Mälestusmärgi autor on skulptor Amandus Adamson. Kreutzwaldile on mälestusmärk rajatud neljas Eesti linnas: Tallinnas, Tartus, Rakveres ja Võrus, kus kirjanik elas ja töötas arstina 44 aastat. See annab märku, et eestlased ei unusta oma suurmehi.

Mälestusmärke on püstitatud teistelegi kuulsatele ja olulistele inimestele: Lydia Koidulale, Arvo Pärdile, Kristjan Jaak Petersonile, Anton Hansen Tammsaarele jne.

Just seetõttu kutsusid Kreutzwaldi muuseum ja Kreutzwaldi kool sellel õppeaastal põhikoolide ja gümnaasiumide õpilasi üle Eesti kaasa mõtlema ja kirjutama teemal „Kellele püstitaksin ausamba?“. (vanavorumaamuuseumid.ee)

Tulemustest saad täpsemalt lugeda siit.

Nooruse kool võõrustas väitlejaid kogu Eestist

Kaisa Sau, ajalooõpetaja / argumenteerimise valdkonna juhtõpetaja — Mon, 04 May 2026 09:49:08 +0300

Uudis, Varia

Nooruse kool võõrustas väitlejaid kogu Eestist Foto: Kaisa Sau

25.–26. aprillil toimus Nooruse koolis Keskkoolide Eesti meistrivõistluste 2025/26 III ehk finaaletapp väitluses. Kuna turniiril said osaleda ka 8. ja 9. klasside õpilased, oli meiegi väitlusklubi esindatud kahe võistkonnaga. Üldvõidu viisid seekord koju Gustav Adolfi Gümnaasiumi ja Tallinna Reaalkooli õpilased.

Suur osalejate arv näitab, et väitlus on muutumas üha populaarsemaks nii eesti kui ka vene emakeelega õpilaste seas. Finaaletapp on improvoorude etapp ning väidelda sai erinevatel teemadel, nagu kättemaksukultuur, võõrtööjõud, samasooliste suhte avalikustamine, ning kodus oli ette valmistatud kaasus teemal „Lääneriikidena suurendaksime jõulisemalt oma kohalolu Arktika piirkonnas (nt maavarade ammutamine, militariseerimine, enda majandusvööndi laiendamine jms)“.

Keskkoolide III etapp oli improturniir ehk igas voorus oli uus teema, milles väideldi. Väitlemine oli raske, kuna meile anti ainult 45 minutit aega ettevalmistamiseks. Ettevalmistusel ei tohi kasutada oma telefoni info otsimiseks, nii et peab lihtsalt oma teadmistest midagi välja mõtlema. Meie esimene teema oli näiteks kättemaksukunstist. Teema oli sõna-sõnalt „Kättemaksukunst on kahetsusväärne“. Teemast ise me teadsime päris palju ja selle ettevalmistus läks libedalt, olime tegelikult võidule lähedal, ehkki me napilt kaotasime. Teine teema oli aga palju raskem. Teema oli poliitiline ja keegi meie grupist ei teadnud nii palju poliitikast, kui oleks tahtnud. Aga vaatamata sellele, et mina läksin sinna väitlusvooru esinemislaua taha, tunnistades, et ma ei mõista teemat, olime napilt võitnud. Muidu esimene päev oli ülitore ja saime isegi uusi sõpru. Andra-Elizabeth, 9.a

Õpioskuste talgupäev

Ülle Jasmin, klassiõpetaja — Mon, 04 May 2026 07:45:08 +0300

Artikkel, Klassilood

Õpioskuste talgupäev Foto: Madli-Maria Naulainen

21. aprillil võtsid 5.a klassi õpilased osa maakondlikust õpioskuste talgutest. Kõik maakonna koolid lahendasid ülesandeid oma koolis.

5.a õpilased Girtel Soonik, Mia-Loviise Ivalo, Ants Laula, Gregor Liiv ja Knut Kokk võtsid oma päeva kokku.

Osalesime maakondlikul õpioskuste talgutel. Me ei teadnud, mis meid ees ootab.

Talgud osutusid põnevaks, sest töö oli huvitav ja tiimitöö hea. Pidime tegema koostööd ja vastama küsimustele, mis olid seotud teaduse ja ajalooga. Saime teha katseid, neid oleks võinud isegi rohkem olla. Osa meie tööst kajastus plakatil.

Alguses olime ajagraafikust ees, aga lõpus oli hirm, et aega jääb väheks. Õnneks lõpetasime õigeaegselt.

Ei osanud oodata midagi head, aga rõõm oli suur, kui saime teada, et võitsime.

Kokkuvõttes oli see väga tore kogemus. Nüüd ootab meid ees talgupäev Rakveres.

Nooruse kool 5: top 5 aprillinalja

Jaana Puksa, eesti keele ja kirjanduse õpetaja — Thu, 30 Apr 2026 11:19:02 +0300

Artikkel, Varia

Raske igapäevane töö on veibikoer Bellalt röövinud jõu ja karvad. Foto: erakogu

Aprilli viimasel päeval on igati paslik meenutada viimasel viiel aastal Nooruse Meridiaanis ilmunud naljalugusid ehk libauudiseid. Rõõmsat lugemist!

Kui ulmekirjanduse puhul tuuakse ikka välja seda, et sageli saab ühel hetkel ulmena kirja pandu reaalsuseks, siis meie koolilehe kogemus näitab, et sama võib juhtuda ka aprillinaljadega. 2022. aasta 1. aprillil avaldasime loo „Uued tuuled Nooruse koolis“ https://nooruse.edu.ee/meridiaan/index.php?s=5892, mis rääkis sellest, et koolijuhataja Toomas Takkis paneb ameti maha, ning me kõik teame, mis juhtus pool aastat hiljem.

2023. aasta loetuim libauudis kandis pealkirja „Veibikoer lööb korra majja“ https://nooruse.edu.ee/meridiaan/index.php?s=6378, andes märku, et e-sigarettide teema on jõuliselt leidnud tee noorte teadvusesse.

2024. aasta 1. aprilli kena nali oli see, et naljalugusid koolileht ei avaldanudki. Polnud naljatuju, sest „Üheksandikud kirjutavad eesti keele proovieksamit, ilma naljata!“ https://nooruse.edu.ee/meridiaan/index.php?s=6823

2025. aasta populaarseim libauudis kõnetas noori kohe väga ning teemaks ... – mis muu kui toit! „Hesburger tuleb kooli“ https://nooruse.edu.ee/meridiaan/index.php?s=7290

Vastukaaluks eelmise aasta rämpstoiduloole kogus käesoleval aastal ehk 2026 kõige rohkem lugejaid uudis „Liikuma kutsuvas koolis asenduvad toolid jooksulintidega“ https://nooruse.edu.ee/meridiaan/?s=7715

Aitäh kõigile naljalugude autoritele ning lugejatele! Rõõmsate kohtumisteni!

Töövarjupäev Lümanda koolis andis häid ideid

Eve Tuisk, eesti keele ja kirjanduse õpetaja / lugemise valdkonna juhtõpetaja — Thu, 30 Apr 2026 07:33:24 +0300

Artikkel, Varia

Töövarjupäev Lümanda koolis Foto: Eve Tuisk

Kui ma esmaspäeva, 27. aprilli hommikul Lümandasse jõudsin, oli kevadkontserdi haikuproov Lümanda Majas juba alanud. Seega sattusin töövarjupäeval kohe tegevuste keerissesse nagu Arno „Kevades“.

Miks üldse töövarjuks?

Olen kogu oma õpetajateed käinud suures koolis, aga ikka ja jälle olen mõelnud, kas ja mille poolest erineb eesti keele õpetaja töö suures ja väikeses koolis. Kui mu gümnaasiumiaegne klassiõde ja ülikooliaegne kursusekaaslane, nüüdne hea kolleeg Katrina Tarkin Lümanda kooli tööle läks, muutus soov maakooli tegemistesse sisse vaadata aina tugevamaks ja ka reaalselt käegakatsutavamaks. Läks ainult kaks aastat aega, et mõtetest saaks teod.

Mida ma päeva jooksul märkasin?

Lümanda koolis algavad kõik hommikud õpetajate ühiste infominutitega, kus räägitakse läbi, mis päeva jooksul toimub või mis hetkel „õhus“ on.
Tunniplaan, tundide asendused ja erisused on õpetajate toa stendil, mitte internetis – milline kaunis, aga ka keeruline peenmotoorika.
Ükski õpilane ei ole päeva jooksul telefonis (ei tunnis ega vahetunnis) ja noored päriselt suhtlevad omavahel. See on väga nauditav.
Minu jaoks, kes ma olen pikkade tundidega väga harjunud, on päeva jooksul liiga palju ümberlülitumisi uuele klassile, uuele teemale. Nägin kõrvalt, kuidas õpetajal ei olnud tegelikult ühtegi hingetõmbepausi kuni kella 13ni välja. Tõsi, seal vahepeal oli lõunapaus, aga kuna lõunat süüakse teises majas, kadusid need 20 minutit imekiiresti.
Kui õpetaja korraldab klassiga õppekäiku (mis lõpeb tavapärasest koolipäevast varem), tuleb väga palju tähelepanu pöörata logistikale ehk õpilaste transpordile koolist koju (arvesse tuleb võtta väga palju erinevaid „bussiliine“).
Lümanda koolil on sisse seatud külaliste raamat. Kõik külalised, kes majas käivad, saavad sinna kirjutada. Mul oli au!
Terve Lümanda kool loeb neljapäeval pool tundi raamatut – iga klass oma klassijuhataja juures ja igaühel oma raamat kaasas! Geniaalne! See on midagi, mille poole ka meie koolis võiks püüelda.

Aitäh, Lümanda kool, aitäh, armas Katrina, et mulle Lümanda kooli uksed avasite ja mind nii soojalt vastu võtsite. Tundsin, et olin selle päeva jooksul teie koolipere liige. Palju õnne teile käesolevaks juubeliaastaks. 130 on väärikas iga!

India loomad

Külli Mänd, kunstiõpetaja — Thu, 30 Apr 2026 07:33:19 +0300

Artikkel, Kultuur

India loomad Foto: Stig Pitk

Salapäraseid India loomi joonistasid meie õpilased Auriga kaubanduskeskuses toimunud näituse jaoks.

Keskuse külastajad said joonistuste seast valida ka oma lemmiku. Parimaks osutunud töö autor oli Nooruse kooli 8.a klassi õpilane Stig Pitk.

See on iga-aastane kunstiüritus, mis sel aastal oli pühendatud populaarse restorani Monk sünnipäevale. Näituse sponsoriteks olid restoran Monk, mängutuba Veselun ning Auriga keskus.

India loomastik on üpris kirev. Populaarseimateks pildikangelasteks said elevant, tiiger ja paabulind, aga kujutati ka lõvi, mangustit, pantrit, makaaki ning loomulikult ka india püha lehma.

Vilistlase vaatepunkt: „Igast päevast tuleb võtta maksimum ja olla tänulik.“

Kaisa Sau, ajalooõpetaja / argumenteerimise valdkonna juhtõpetaja — Wed, 29 Apr 2026 08:00:09 +0300

Arvamus, Õppetöö

„Igast päevast tuleb võtta maksimum ja olla tänulik.“ Foto: erakogu

Johannes Aus, Nooruse kooli 4. lennu vilistlane, õpib Saaremaa gümnaasiumi 10. klassis (G1), nii nagu ta oma eesmärgiks seadis. „Põhikool on elu osa, mille puhul peab nautima protsessi, mitte ainult ära tegema,“ arvab Johannes.

Mida oleksid saanud ise teisiti teha?
Oleksin saanud rohkem tähelepanu pöörata oma õpistiilile. Minu lähenemine õppimisele on olnud alati otsekohene. Ma pole kunagi enda jaoks konspekte teinud või muid sääraseid õppimismeetodeid loonud.

Kes ja kuidas motiveeris sind pingutama?
Mind motiveerisid pingutama mu vanemad ja ka osad õpetajad.

Mis sind aitas järge hoida, hakkama saada, ree peal püsida …?
Eesmärgi mõistmine ja tööde/ülesannete ärategemine esimesel võimalusel. Kui teed kõik tööd ja järelvastamised esimesel võimalusel ära, ei kuhju need ja endal on vabam tunne. Pole vaja mingil hetkel vaatama hakata, et „oioioi, nüüd on kellad“. Kui mõistad, mis eesmärgiga sa midagi teed, siis ei ole sul vaja motivatsioonitunnet, et toimetada.

Milliste eesmärkide nimel pingutasid?
Minu eesmärgiks 9. klassis oli hoida oma hinneteleht viisakas ja eksamitel saada piisavalt hea tulemus, et kindlustada oma sissepääs Saaremaa Gümnaasiumisse, kus ma parasjagu õpin.

Mida oleksid soovinud iseendale 9. klassis?
Ma õnneks ei kahetse oma 9. klassi ajal tehtud otsuseid eriti. Kui aga saaksin võimaluse midagi endale soovida, oleksin soovinud kindlasti, et õpi kõiki oma lennukaaslasi tundma, kas või vähesel määral. Tunnen, et jäin mõne lennukaaslasega täiesti võõraks, isegi pärast üheksat aastat.

Mis on see, mida 9. klassis õppisid, mis on gümnaasiumis kasuks tulnud?
Ma ütleks, et õppematerjal üleüldse. Suht suur osa gümnaasiumi kümnenda klassi teemadest tuginevad tugevalt üheksanda klassi teemadele või on üldsegi üheksanda klassi kordamine, eriti matemaatikas.

Mida peaks kindlasti 9. klassis tegema, et pärast ei kripeldaks?
9. klassis soovitan võtta kõigest osa. Vähemalt kõikidest klassiga või lennuga koos toimetustest ja üritustest. Need mälestused, mida on võimalik luua, jäävad saatma kogu elu.

Kas tunneli lõpus paistab valgus? Lisa üks tore soov praegustele 9. klassi õpilastele.
Eksamid on kätte jõudnud, juba on tehtud ka eesti keele eksam. Praegustel üheksandikel on vaja teha viimane pingutus ja nad saavad nautima minna pikka suve, samal ajal, kui kõik me teised veel koolipinki nühime.

Ma ütleks, et väljend „Kas tunneli lõpus paistab valgus?“ sõnastab seda teekonda valesti. Teekond põhikooli lõpetamiseni ei ole minu silmis kui pime tunnel, mille peab läbima, et jõuda valguseni, vaid elu osa. Elu osa, millest ei tohiks läbi joosta tunnelivisiooniga, vaadates ainult otse ja lõpp-punkti, jättes nautimata protsessi. Igast päevast tuleb võtta maksimumi ja olla tänulik.

Esmaabist jääauguni ehk 8. klassid osalesid mereohutuskoolitusel „Meri ja Mina ka!“

Eve Tuisk, eesti keele ja kirjanduse õpetaja / lugemise valdkonna juhtõpetaja — Wed, 29 Apr 2026 07:59:01 +0300

Artikkel, Varia

Merelt kaldale jõuda on üheskoos kindlam kui üksinda! Foto: Eve Tuisk

Jäänaasklid on jääle minnes vajalik varustus Foto: Eve Tuisk

Mis juhtub, kui oled liiga kaua jääkülmas vees? Foto: Eve Tuisk

22. aprillil osalesid Nooruse kooli 8. klassid mereohutuskoolitusel „Meri ja Mina ka!“ Päeva vältel said õpilased osaleda kuues erinevas töötoas: veekogud, esmaabi, ohutu käitumine veekogul, päästevestid, talvine veeohutus, merepääste – varustus, võimekus ja vabatahtlik merepääste.

Mida noored ise õppepäevast arvavad?

Õppisime ...

... esmaabi ja sõlmede tegemist ning mereohutust;
... kuidas naasklitega jääaugust välja saada;
... kuidas erinevaid sõlmesid siduda;
... elustamist, mida on väga vaja merel, aga ka mujal;
... esmaabi – kuidas sidet haava ümber panna ja kuidas elustada;
... päästerõngast viskama ja elustama;
..., et inimene, kes on uppumas, teeb kõik, et elada – see tähendab, et ei tohi teda käe või jalaga tõmmata, sest muidu tõmbab ta su vette.

Kõige ägedam töötuba oli ...

... vabatahlik merepääste, sest seal oli karvane merekoer;
... päästevestid, sest seal sai huvitavaid asju teada;
... elustamine, kuna see oli kõige kasulikum;
... läbi jää kukkumine, sest seal sai hoida kätt külmas vees;
... jää-ämbri töötuba, sest seal sai erinevaid väljakutseid teha;
.... sõlmede sidumise töötuba;
... esmaabi – seal töötoas õppisin kõige rohkem! See oli põnev ja väga vajalik.

Muudaksin ...

... töötubade vahel olevad pausid 10–15-minutilisteks, et saaks liikuda;
... töötoad natuke lühemaks, sest praktiline päev on ka nagunii tulemas, kus saab juurde õppida;
... päeva natuke lühemaks, sest viimaste töötubade ajal ei jaksanud enam;
... ühe teooriapäeva kaheks päevaks, et oleks lühemad õppepäevad;
... grupid klassi- või koolipõhiseks;
... seda, et laual oleks rohkem meremehe küpsiseid :)
Aga mina ei muudaks midagi, kuna mu arust oli kõik hea ja hästi tehtud!

(Sel korral avaldasid koolituspäeva kohta arvamust 8.b klassi noored.)

Teooriale järgneb praktika

20. ja 21. mail osalevad kõik Saare maakonna 8. klasside õpilased ka praktilisel õppel Asa Spa veekeskuses, kus osalejad saavad end proovile panna päriselt vees, mängides läbi erinevaid merel ette tulla võivaid olukordi. Harjutatakse muuhulgas veealuste väravate alt läbiujumist, sukeldumist ja rõngaste korjamist basseini põhjast, uppuja päästmist, päästerõnga kasutamist eri viisidel, päästevesti korrektset selgapanekut vees, jääpangale ronimist ning paadiga toimetamist.

Koolitust korraldavad Politsei- ja Piirivalveamet ning Saaremaa vald. Koolituse eesmärgiks on tõsta koolinoorte teadlikkust mereohutuse ja mereturvalisuse valdkonnas, tutvustada turvalise käitumise põhimõtteid ja vajalikke oskusi vee ääres ja vees ning tugevdada kogukondlikku valmisolekut ning suurendada teadmisi merega seotud riskidest. (politsei.ee)

5.c klass tõi maakondlikult näitemängupäevalt laureaaditiitli

Kristin Lauri, noorsootöötaja — Tue, 28 Apr 2026 11:39:51 +0300

Uudis, Kultuur

Laureaaditiitel Foto: Kristin Lauri

Reedel, 24. aprillil toimus Leisi Koolis maakonna põhikoolide näitemängupäev, kus lavale astusid noored teatritegijad üle Saaremaa. Päev pakkus erinevaid emotsioone, loovust ja lavalist julgust, tuues kokku erinevate koolide õpilased, kes olid ette valmistanud omanäolised etendused. Nooruse kooli esindasid 5.c ja 6.b klass (koostöös Hariduse kooli õpilastega).

Nooruse Kooli 5.c klass osales näitemängupäeval lavastusega „Igavuse teisel pool“, mis pälvis žürii tunnustuse ning laureaaditiitli. Tegemist oli mõtleva paneva ja tänapäevase looga, mis käsitles noorte igapäevaelu, nutiseadmete mõju ning päris elu väärtustamist. Etendus viis vaatajad erinevatesse olukordadesse – klassiruumi, trenni, pere keskele ja vahetundi, kus peategelase sisemine rännak tõi esile küsimuse: mis on igavuse teisel pool?

Oleme tänulikud Leisi Koolile maakondliku näitemängupäeva korraldamise eest!

Saame jälle tuttavaks: uus tugisüsteemide juht Kersti Kirs

Jaana Puksa, eesti keele ja kirjanduse õpetaja — Tue, 28 Apr 2026 10:09:35 +0300

Uudis, Õppetöö

Mida võtan kaasa õpetajatööst? Foto: Gert Lutter

Aprillikuu vaheaeg tõi muutuse meie tugispetsialistide ridades. Nimelt andis Valeria Luigesoo HEVKO ameti üle senini meie koolis inglise keele õpetajana töötanud Kersti Kirsile.

Kuidas jõudsid praeguse ametini (HEVKO ehk tugisüsteemide juht)?

Minu jõudmine sellesse rolli on olnud heade kokkusattumuste tulemus. Alustasin sügisel õpinguid kaasava hariduse magistriõppes, ajendatuna eelkõige õpetajatöös igapäevaselt tekkivatest küsimustest: kuidas paremini toetada õpiraskustega õppijaid ning kuidas kujundada õpet selliselt, et see vastaks erinevate õpilaste vajadustele.

Poole õppeaasta pealt selgus, et meie kooli HEVKO suundub lapseootuspuhkusele, mis avas võimaluse astuda sellesse rolli. Nii said minu õpingud ja praktiline vajadus koolis loomulikul viisil kokku. Ei saa salata, et lisaks sisulisele huvile oli selle sammu taga ka soov ennast proovile panna ning tuua õpetajatöösse vaheldust – just sellised väljakutsed annavadki tööle uue hingamise.

Mis on sinu hinnangul uue töö juures hetkel kõige suuremad väljakutsed?

Hetkel on suurimaks väljakutseks tasakaalu leidmine erinevate ootuste ja võimaluste vahel. Ühelt poolt on oluline toetada õpetajaid, kes seisavad klassiruumis silmitsi üha mitmekesisemate ja keerukamate olukordadega, teisalt tuleb arvestada, et nii aja- kui ka inimressursid on piiratud.

Lisaks sellele on uues rollis oluline ka tööspetsiifiliste oskuste ja vilumuse kujundamine – erinevate protsesside, dokumentatsiooni ning koostöömudelitega harjumine võtab aega ja teadlikku panust.

Mis on see, mis paneb silma särama ning annab jõudu ja energiat uute väljakutsetega toimetulemiseks?

Loomulikult annavad jõudu ja inspiratsiooni toetavad kolleegid, kellega saab mõtteid vahetada ning ühiselt lahendusi otsida.

Samuti pean oluliseks teadlikult võtta aega iseendale – olgu selleks liikumine või osalemine kooli õpetajate saviringis, mis on juba omamoodi teraapia.

Hetkel aga annab kõige enam energiat kevade saabumine – võimalus taas aias toimetada ja looduse ärkamist nautida.

Soovime Kerstile uues ametis rõõmu, jaksu ja säravaid silmi!