Lasen teie jaoks, minu armsad kaasmaalased, oma sulel mööda paberit liuelda ühel väga erakordsel ajal, nimelt ajal, mil äsja on lõppenud õpetajate streik. Õpetajate jaoks oli see võimalus enda häält kuulda lasta, et parandada töötingimusi, tõsta palka. Kokku streikis ligi 9400 õpetajat, millele lisandus õpilaste arv, kes võtsid seda aega kui puhkust, kus võtta mõneks ajaks lihtsalt aeg maha, vabaneda stressist, mis käib kooliga käsikäes. Tunnen, et olime selle igati ära teeninud.

Kui ajaratast umbes paari nädala võrra tagasi kruttida, siis leiame ennast etüüdide õhtul „Juhtumisi nooruses“, kus meie üheksandikud publiku ning ka žürii südamed endale võitsid, kuid kaheksandike ja seitsmendike etüüdid olid ka kahtlemata huvitavad. Meelelahutuse poole pealt oli see õhtu minu arvates midagi üsna värsket, ampsusuurused etendused, mida oli kindlasti meie lüheneva tähelepanuvõimega õpilastel kergem jälgida – seda siiralt kellelegi etteheiteid tegemata.

Siinkohal võiksin vabalt kirjutada küll, kuidas mu süda hakkab iga korraga rohkem valutama, mida rohkem olen ma sunnitud mõtlema lõpetamise ja selle kooliga hüvastijätmise peale, kuidas see kool ja mu koolikaaslased on mulle nii südamelähedaseks saanud, kuidas ma kõike seda nii sügavalt igatsema hakkan.

Aga ma ei hakka sellist jama kokku ajama, sest tegelikult olen ennekõike tänulik, et sain siin koolis käia, sest tegelikult on siin koolis jumalast norm olnud. Kõik need korrad, kui oleme vahetundidel kooli metsas käinud loodust nautimas, need ekstravagantsed delikatessid, mida pakuvad ainult meie kooli vilunud kokad, ning kõik need põnevad üritused ja head mälestused koolikaaslastega on kõik tulevikus põhjuseks, miks naeratades selle aja peale tagasi vaadata.

Mis siin enam ikka, kui sooritada eksamid laitmatute tulemustega ning jääda ootama, mida põnevat tulevik meile nende loetud päevade jooksul ette laob.