Otsi
Artiklite sarjad
- Bookstagramid (52)
- Vilistlase vaatepunkt (12)
- Kümme küsimust (14)
- n päeva lõpetamiseni (38)
- Eesti päev (15)
- Koolilehe jõululood (16)
- Suveseik (16)
- Meie koolimaja 45 (6)
- #muusikasoovitus (6)
- Nädala kunstitöö (16)
- Kuidas läheb? (17)
- Õpilane küsib (8)
- Teel ajalukku (41)
- Elu pärast KGd (50)
- Kuu tegija (15)
- Töö ja kool (13)
- Inspira 15 (22)
- Arhiivinurk (48)
Rubriigid
Valdkonnad
Õpilaste sünnipäevad
14. veebruar
- Helena Orav 8.c
15. veebruar
- Liisa Saarkoppel 2.a
16. veebruar
- Kaur Kovaljov 1.a
17. veebruar
- Helena Loik 2.b
- Isabel Trei 5.a
- Kevin Köster 7.a
- Ralf Kubjas 2.b
- Ronja Kubjas 2.b
18. veebruar
- Miina Turk 3.b
- Oskar Pärna 8.d
19. veebruar
- Maik Vilbas 3.c
- Maikel Vilbas 3.c
20. veebruar
- Joosep Kolk 1.c
- Kiur Arro 6.c
- Saga Elisabeth Fiedler 9.c
21. veebruar
- Hugo Leemet 3.a
- Renaate Treirat 9.a
- Tymofii Svietlov 9.c
Töötajate sünnipäevad
16. veebruar
- Sander Suurhans
17. veebruar
- Liisi Tool
18. veebruar
- Signe Käsper
20. veebruar
- Gerly Leibenau
21. veebruar
- Kaisa Sau
Kui eelmisel aastal teada saime, et saame endale päris oma koolisõrmuse, oli enamus meist suures elevuses. Eriti tore selle sõrmuse saamise teekonnal oli see, et õpilased said ise erinevaid disaine välja pakkuda.
Aktus oli nagu aktus ikka, laulsime kooli laulu, direktor pidas kõnet jne. Eriline oli aga see, et nüüd olime seal ainult meie, üheksandikud, üksteise kõrval reas ning ootasime elevusega oma sõrmuseid. Olgugi et aktus oli lühem kui tavaliselt, tulid kõik kohale ja leidsid aega, et ühine pidulik sündmus koos ära pidada.
Ma olin vahepeal isegi ära unustanud, missugune see sõrmus välja näeb, ning see lisas aina rohkem elevust. Kui lõpuks sõrmused kätte saime, oli hirmus tahtmine need kohe sõrme panna, kuid enne seda pidime andma vande. Sõrmuse vanne – ma isegi ei teadnud, et selline asi olemas on.
Meie, Nooruse kooli 9. klassi õpilased, astume täna sammu edasi oma teekonnal, kandes uhkusega kooli sümbolit.
Täna vannume austada ja väärtustada teadmisi, mida oleme siin koolis omandanud, hoida elus kooli vaimu ja kanda seda edasi oma tegudes, püüelda sihikindlalt eesmärkide poole, olles julged, töökad ja hoolivad, seista üksteise kõrval nii rõõmus kui ka raskustes, meenutades alati Nooruse kooli. See sõrmus olgu meile meeldetuletuseks meie ajast Nooruse koolis. Olgu see sümbol meie lubadusest olla uhked oma kooli, oma saavutuste ja üksteise üle. Nüüd ja alati, kui kanname seda sõrmust, tuletame meelde, et me pole kunagi üksi – me oleme osa Nooruse kooli loost.
See vanne tegi kogu momendi palju erilisemaks, ning nagu ühes kõnes öeldi: sõrmused ühendavad meid kooli ning nendega, kes seda sõrmust ka kannavad. Minu arust on see ideaalne vastus küsimusele, miks neid koolisõrmuseid on vaja. Uhkusega saame olla just meie need, kes said endale esimesed Nooruse kooli sõrmused.
Esialgu ei pruugi ilmselt kõik aru saada selle sõrmuse tähtsusest, aga mõne aja möödudes muutub see meile aina olulisemaks. Just pärast seda, kui põhikooli lõpetame. Tõenäoliselt viib meie elu meid Nooruse koolist lahku, kuid see sõrmus seob meid enda armsa kooliga ja saame seda alati endaga kaasas kanda.
Kui sõrmusele peale vaatame, on seal Nooruse kooli logo, mis peaks meile alati meelde tuletama seda kooli, kust varsti juba lahkume.
Kuulutused

