Ilmselt võib öelda, et kõik, kes selle aasta tutinädala jooksul meie koolimajas viibisid, kinnitavad, et toimus korralik mürgel. Üheksandikud said end taas tunda pisipõnnidena, mis andis võimaluse ka mõnevõrra ulakamalt käituda. Tüdrukutel olid peas punupatsid ja hobusesabad, poistel olid seljas traksid ja lühikesed püksid. Ning muidugi ei saa unustada meie ainulaadseid särke, mis iga päevaga aina kaunimaks muutusid. Tuttidele särkide peale kirjutamine on olnud traditsioon, mida oleme aastaid pealt näinud, kuid olla ise need, kellele kirjutatakse, on hoopis midagi muud. Kogu nädalaga oli tunda, kuidas lend muutus aina ühtsemaks ja kokkuhoidvamaks. Oli meeletult lahe tunne kogeda momenti, kui tead, et jääd seda hetke taga igatsema. Särk, mille tutinädalast saime, on mingil moel nagu füüsiline mälestus – mälestus, mille saad kapist välja võtta ja vahetevahel natuke jälle kogeda. See jääb meile meenutama meie lendu, tutinädalat ja kogu Nooruse kooli. Küll aga kõige selle positiivse kõrval ei saa siiski hoiduda igatsemast tutinädala järele, mida oleks saanud jagada ka teiste meie linna koolidega. Tutinädalal rannas teiste koolide õpilastega veepüstolitega pritsimine on alati olnud suur osa põhikooli lõpetamisest. On kahju, et sellel aasta seda ei toimunud.

Heidi Väli, 9.a

Tutinädal on lõbus, kuid olen selles natuke pettunud. Meie lend on tutinädalat oodanud juba pikka aega, kuid usun, et see on paljude jaoks pettumus olnud, kuna veesõjad keelati täielikult ära. Meile on antud võimalus basseinis teha veesõda, kuid see ei ole sama tunne, mis igal aastal tutinädalaga kaasnenud on. Saan aru, et kool on kahjustada saanud ja koolil ei olnud muud valikut, kui veepüssid ära keelata. Meie tutinädal on oluliselt varem kui eelnevate lendude tutinädal, nii et õues on külm, seega õues pritsimine ei ole kahjuks lahendus, nagu ta oli eelmistele lendudele. Selle tagajärjeks on aga pettunud lend, eriti kuna kõikidele eelnevatele lendudele on see lõbu lubatud olnud. See jätab kindlasti meie lennule halvema mulje tutinädalast kui näiteks eelmisele või üleelmisele lennule. Vaatamata sellele on tutinädal ikkagi lõbus. Särkidele sodimine on lõbus, kuna see särk tuletab igavesti meelde põhikooli aegu ja sellega kaasnevaid mälestusi. See peegeldab kaasõplaste iseloomusid läbi nende käekirja ja dekoratsioonide, mis nad on sinna teinud. See annab tulevikus võimaluse tuletada rohkem meelde enda vanade kaasõpilaste kohta. Minu meelest on särkidele nimede kirjutamine äge traditsioon ja see võiks kesta selles koolis igavesti. See annab ühe viimase võimaluse enda koolis mälestusi jäädvustada. Samas on mõnele tutinädal ka kurb, arvestades, et see on viimane tavaline nädal koolis ja varsti tuleb aeg, mil tuleb sõpradele öelda head aega ja liikuda uuele osale enda elust.

Karl Martin Kremm, 9.b

Tutinädal on möödunud tõsisel linnulennul. Imelik on mõelda, et nüüd ongi meie teekond Nooruse koolis lõpusirgele jõudnud. Oleme nüüd ise need „suured“, valgetes täissoditud triiksärkides, veepüssid käes ja naeratus näol – need, keda oleme viimased kaheksa aastat maikuu paiku imetleva pilguga jälginud. Sel aastal saime tõsisema nii-öelda relvakeelu ning veepüsse ei tohtinud koolis näidatagi, nagu oleks tegemist tõeliste tulirelvadega. Õnneks tõsine relvakeeld ei olnud kohe algusest peale, vaid tuli alles poole teisipäevase koolipäeva pealt. Enne seda sai korralikke veesõdu peetud ja usun, et need olidki kõige meeldejäävam osa tutinädalast.
Ilmaga oleks meil võinud küll rohkem vedada. Tuulised ja külmad ilmad tulid just meie tutinädalaks. Samas pole imestada, kui tavaliselt on veega pritsitud ja lõbutsetud maikuu paiku, siis seekord toimub kõik juba kevade algul. Eks sellepärast me täieliku relvakeelu saimegi, keegi eriti ei raatsinud selliste ilmadega õues märjaks saada. See nädal pani meie jaoks punkti Nooruse kooli tavalistele tundidele ja koolipäevadele. Jäänud on vaid konsultatsioonitunnid enne eksameid. On oldud siin koolimajas peaaegu 9 aastat ja nüüd hakkab see eluperiood lõppema, et alata saaks uus. Minu arust on tutinädal enne eksameid imeline traditsioon, mis toob terve lennu rohkem kokku ja laseb kõigil enne viimast pingutust lõbutseda ning end lapsena tunda.

Johannes Aus, 9.c

Lõpp on juba silme ees, olen oodanud seda aega rohkem kui midagi muud. Mäletan, kuidas igal aastal vaatasin lõpetajaid ja olin nende üle nii uhke. Nüüd oleme meie need, kelle kord on lõpetada. Mõtlesin alati, kui kerge neil kõik tundub ja kui ilus elu neid ees ootab, kuid nüüd, kui ise lõpetan, tunnen palju hirmu, näiteks kas saan Saaremaa Gümnaasiumisse sisse, mida tulevik toob ja kuidas kõik edasi läheb. See nädal on pannud mind mõtlema ja veidi kartma, kuid samas on näidanud, kui palju me oleme saavutanud. Veidi kurb on, et just nüüd, kui me ära läheme ja on meie tutinädal, keelati ära veepüssid, kuid see ei takista meid viimaseid päevi nautimast. See nädal on olnud täis rõõmu, ühtsust ja erilisi hetki ja uusi mälestusi kogu lennuga. Kõik need päevad on näidanud, kui hästi me üksteisega läbi saame ja kui tugev on meie side. Kool hakkab küll lõppema, kuid uus uks avaneb tulevikku ning see kool jääb meile alati meelde ja ma jään alati seda kooli igatsema. 

Aron S. Tšedreki Egbeyemi, 9.d