Kuidas sattusid Kuressaare Nooruse Kooli tööle? 
Võimalusest Nooruse kooli tööle tulla kuulsin esmalt kooli kultuurijuhilt Annelilt, keda tean juba varasemast ajast. Läksin siis koolijuhi jutule. Selgus, et koolil on mulle pakkuda uusi ja huvitavaid erialaseid väljakutseid ja mul on oskusi, millega koolile abiks olla. Ega pikalt mõelda vaja olnudki.  

Kuidas esimesed päevad on möödunud? Kes aitab sul kooliellu sisse elada?  
Kõik on uus ja huvitav. Maja on suur ja avastamist on palju. Kõik kolleegid on mind nii soojalt vastu võtnud, mis on väga tore ja aitab kiiresti sisse elada. Muidugi, tööalaselt õigele kursile aitavad mind nõu ja jõuga Arvi ning Gert. Toeks on ka Anneli, kes on mulle, võiks öelda, et mentori eest. 

Kus on sinu juured? Millised koolid oled lõpetanud? 
Olen pärit Orissaare külje all asuvast külakesest. Koolis käisin Orissaare Gümnaasiumis. Peale keskhariduse omandamist käisin Kuressaare Ametikoolis arvutieriala õppimas. Ametikoolis lõpetasin mõned aastad hiljem ka väikeettevõtluse, mis on mulle olnud abiks FIE-na tegutsemisel. Eelmisel aastal lõpetasin Tallinna Ülikooli Haapsalu kolledži rakendusinformaatika erialal. 

Milline on sinu enda kooliaja kõige eredam mälestus? Kas meenub mõni lugu, mis näitab, milline õpilane sa olid? 
Õpilasena, nii algklasside kui põhikooli ajal, olin pigem tagasihoidlik ja tavaline maapoiss. Ei paistnud silma etlejana ega tea’p mis heade hinnete poolest. Olin küll hoolas ja eeskujuliku käitumisega. Esimesest kuni kolmanda klassini pani klassijuhataja meid tihti näitemänge tegema. Ta oli selles päris osav. Ühel aastal isegi võitsime Kuressaares oma näidendiga „Inetu pardipoeg“ maakondlikud näitemängupäevad. Tagantjärgi tundub see päris märkimisväärne, isegi kui toona ei osanud sellele tähendust anda. Gümnaasiumi ajal olin ka pigem „kolme-mees“, aga see-eest hakkasin vaikselt silma paistma oma loomingulisuse ja valgete kunstnikukätega. Kümnenda klassi ajal hakkasin iseseisvalt kitarri õppima ja peatselt astusime oma ansambliga üles 12. klasside lõpuaktusel, mis oli kõigile suur üllatus. Huvitav mõelda, et nooremana tuli õpetaja käsul värisedes lavale minna. Hiljem värisesime seal juba vabatahtlikult. Aga uhke tunne oli ka. 

Millised on sinu hobid? 
Oma esimese arvuti sain 1999. aasta lõpus. Sellest ajast algas mu kokkupuude arvutitega ja huvi IT vastu. Huvi muusika vastu saabus minu jaoks 17-aastaselt. Miks varem mitte – ei oska öelda. Ise ei tulnud selle peale ja vanemad ka ei osanud suunata. Alustasin kitarriga, bändis mängisin bassi. Õppisin mõnda aega ka akordionit, tänaseks olen Teppo tüüpi lõõtsa omanik. Bändi teen tänaseni ja tegelen hobi korras ka ürituste helindamisega. 

Vahel, kui tuhin peale tuleb, võtan pintsli ja teen loodusmaale. Minu jaoks on see hiljutine avastus, aga julgen juba hobide alla liigitada. 
Enne veel kui IT ja muusikahuviliseks hakkasin, vurasin külateedel vene päritolu mopeediga, mida ise ka hooldasin ja remontisin. Sellest on välja kasvanud minu motohobi. Väga palju ei jõua, aga suviti aeg-ajalt ajan oma kruiiseri garaažist välja ja sõidan, kuhu parasjagu tee viib.  

Mis sind elus kõige enam innustab? 
Uute asjade õppimine, uued kogemused. Elus on nii palju, mida teha ja kogeda, aga aega selleks liiga vähe. Lisaks mulle meeldib, kui minu tegemistest on kasu ka teistele, mitte ainult endale.  

Mida soovid uueks õppeaastaks oma õpilastele ja kolleegidele? 
Õpilasi mul pole – veel, aga kolleegidele: loomingulist lähenemist, positiivset meeskonnatunnet, rohkelt rõõmu oma tööst.