Miks otsustasid liituda alustava koolijuhi arenguprogrammiga? 
Olin alustavate koolijuhtide programmi kohta kuulnud vaid kiidusõnu: sisuline tervik, juhile olulised teemad, võrgustiku loomine, proportsioonis nii teooriat kui praktikat. Juhiks sain kaks aastat tagasi oktoobris ja sel aastal oli alustavate koolijuhtide VIII lend juba alustanud. Nii jäin ootama uue kursuse avamist ja kohe, kui teade tuli, kandideerisin. Olin väga õnnelik, et osutusin valituks. Meie 9. kursusel alustas 21 juhti, kandideerijaid oli aga poole rohkem. 

Arenguprogrammi juhtisid kaks imelist inimest: haridusjuhtimise professor Eve Eisenschmidt ja kooliarenduse eestvedaja Reet Sillavee, kes voolisid meie ühise aasta selliseks, et kuidagi ei tahtnud, et see lõppeks. 

Mida andis programmis osalemine Sulle koolijuhina, mida inimesena? 
Programmis osalemine kasvatas mind paremaks juhiks, andis igast kokkusaamisest olulisi teadmisi ja praktilisi õppetunde. Mul on nüüd üle Eesti head sõbrad – koolijuhid, kellega saan kõigest rääkida ja arutada olulisi probleeme hariduses, igal hetkel, kui vaja, nõu küsida.  

Programmipäevade õhtuti olid meil kohtumised tegevjuhtidega erinevatelt aladelt, kes jagasid oma juhtimispraktikaid ja mõtteid, see kõik oli põnev ja vajalik. Aasta oli rikastav ja andis taas tunde, kui hea on õppida ja areneda. Minu konspekt on täis hüüumärke, mõtteid ja allajoonimisi, mida Nooruse kooli igalt kokkusaamiselt kaasa tõin, ja osad mõtted on juba kooliellu astunud, aga ideid on ees ootamas palju. 

Programmi olulise boonusena on igal alustaval juhil aasta jooksul oma mentor, kellega koostööd teha. Minu koostööpartneriks sai Saku Gümnaasiumi juht Keit Fomotškin ja meil oli sisutihe, põnev ja tulemuslik aasta, töövarjutasime teineteist, saime tuttavaks majaga, kus mentor, mentee juhi rollis. Olen selle aja eest väga tänulik, sest Keit oli kogu aeg olemas ja leidis aega aruteludeks ja analüüsideks. Oleme paljuski sarnase ellusuhtumisega inimesed, mul on heameel, et tuttavaks said ka meie koolide juhtkonnad. See koostöö kindlasti jätkub.  

Milline on mentori Keit Fomotškini kõige tähtsam nõuanne Sulle kui üsna värskele koolijuhile?
Keit kirjutab kursuse tunnustuskirjas, et on sümpaatne, et kõik minu tegevused lähtuvad visioonist teha Nooruse koolist parim paik õppimiseks ja enesearendamiseks. Seda nii õpilastele kui õpetajatele. Keit on jaganud oma kogemust alustava juhina ja peegeldanud, et kõike kohe ei jõua, on loomulik, et muutused võtavad aega, oluline on visiooni hoida ja hoida kätt pulsil teaduspõhisel hariduskirjandusel, mis on tugisammasteks muutuste juhtimisel. 

Mis nüüd edasi hakkab saama?
Meie 9. lend on küll ametlikult lõpetanud, aga oleme kudunud tugeva võrgustiku ja juba jaanuaris tulevad lennukaaslased, koolijuhid üle Eesti Nooruse kooli külla. Usun, et Eesti haridusjuhtide koostöös on suur vägi ja see aitab meie koole parimas mõttes edasi liikuda, õppijat toetavat keskkonda luua.  

Jones on enda teoses „Elu on võrratu“ öelnud: „Viie aasta pärast oled sa seesama, kes sa oled praegu – välja arvatud inimeste mõju, keda sa oled vahepeal kohanud, ja raamatute mõju, mida sa oled vahepeal lugenud.“

9. lend andis tiivad ja ma usun, et Nooruse inimesed, nii õpilased kui õpetajad ja töötajad, on minuga ühes laevas, et koosõppimine ja kooli arendamine on väga-väga oluline. Ehk et meie koostöötund koos õppimiseks ja arutamiseks saab minna järjest paremaks ja sisukamaks, just selles tempos, kuidas ise end paralleelselt arendame. 

Palju õnne, Marit, ja jõudu Sulle muutuste juhtimisel Nooruse koolis!