Koolis jagas Martin Villig noortega oma lugu sellest, kuidas temast sai ettevõtja, ning tõi elulisi näiteid, kuidas ettevõtlikkus tal juba noorena mõtted tööle pani. Kuidas esimene tennisereket sai ostetud Rootsis garaažidesse seisma jäänud taara äraviimise raha eest ja kuidas esimene kassettmakk, millega muusikat salvestada, et DJ’na kätt proovida, sai ostetud vanaemalt laenuks saadud rahaga, sest tagasimakseplaan oli hästi läbi mõeldud ja arukalt põhjendatud. Ta meenutas, kuidas koolijuht Toomas Takkis toetas noorte ettevõtlikkust ja andis võimaluse süttida sädemeil, mida noorte silmis märkas. Selliselt loodi koolile näiteks esimene koduleht, misjärel valmisid kodulehed ka Kuressaare linnale ja Saaremaale – projektõpe selle parimas mõttes. Meenus ka seik, kuidas kooli ajaleht ei olnud valmis avaldama kriitilist arvamuslugu õpetajast, mis suunas noored ideele luua ise oma õpilasleht. Peagi sai see ametlikust koolilehest populaarsemakski. Martin Villig julgustas noori unistama, oma tegevusi ette plaanima ja mõtlema, mis on see, mida saaks juba praegu ise ära teha, et elu oleks äge. Samas jagas ta oma kogemust sellest, et kõik suured asjad võtavad  aega ja miski ei sünni üleöö ning ülemäära lihtsalt. 

Õhtusel haridusvõrgustiku kohtumisel oli arutelu põhiteemaks kooli ja tööandja koostöö. Millist noort ootab ettevõtja tööle? Kuidas kool saab tööandja ootusi toetada? Põnev kahetunnine arutelu pani kaasa mõtlema ja leidma viise, kuidas kool saaks noori paremini tuleviku tööturule suunata. Üheskoos mõeldi ka sellele, mida üldse annab hariduses ära teha, millised võimalikud haridusreformid meid ees ootavad ja kuidas Eesti võiks oma potentsiaali laias ilmas rohkem ära kasutada. Järgnevalt on jagatud haridusvõrgustiku kohtumisel kõlama jäänud Martin Villigu mõtteid. Esimese poole vestlust juhtis Saaremaa Gümnaasiumi väitlusklubi vedaja Morten Kosk ning teist osa Nooruse kooli koolijuht Marit Tarkin. 

Silma paistab see, kes juba koolieas aktiivselt tegutseb

Miks üldse ettevõte peaks palkama noori, kui neil napib kogemust?
Noorte hulgas on palju tublisid, kes toovad teistmoodi nägemust, nad on ägedad inimesed, keda ettevõttesse tahaks. Kuigi Eesti majandus on languses, on tehnoloogiasektor kogu aeg kasvanud, nii juba kümme aastat. Kogu aeg palgatakse juurde. Keda valida, kuidas hinnata? Noorel ja noorel on väga suur vahe. Bolt näiteks küsibki, kas oled midagi teinud juba kooli ajal? See näitab, kui vara sa hakkad päris eluga toimetama. Kui käid algul kõik koolid läbi ja alles siis hakkad elama, on päris keeruline. Kui oled kogu aeg juba kooli kõrvalt aktiivne olnud ja tegutsenud, on hoopis teine tera. Leida tahetakse neid, kellel on sisemine motivatsioon tegutseda ja midagi ära teha, saavutada. Otsitakse ettevõtliku ellusuhtumisega inimesi, kes vaatavad asju laiema pilguga ega tegele ainult oma kitsa reaga. 

Kuidas toetada neid noori, kellel ettevõtlikkust ja huvi üldse kõige suhtes napib?
Eestis on 20%, peamiselt poisid, kes ei lõpeta järgmist kooliastet peale põhikooli. Peame püüdma seista selle eest, et õpirõõm ei kaoks ära. Noort peab hindama ka kui inimest, mitte ainult tema õpitulemusi. Tuleb leida see, mis teda huvitab. Haridussüsteemi roll võiks olla märgata natukenegi igat õpilast. Rääkida õpilasega, et saada aru, kuidas tal läheb. Kui koolitöö ei suju, äkki saab kuskil mujal toetada. Koolis peaks noort keegi natukenegi mõistma. See aitaks elust võõrdumist ehk takistada. Ei teki ehk neid, kel puudub side reaalse maailmaga ja kel on tunne, et keegi neid ei mõista. Loomulikult on see ennekõike kodu roll, aga elu näitab, et peredes ka vanematel lastele aega napib, seetõttu saab koolil olla märkamises oluline roll. 

Tänapäeval ongi elu teistmoodi. Vanasti käisid trennis, pidid jalkamängu ära võitma, et tunda suurt rahuldust. Praegu vaatad kaks videot top 10 väravaküttidest ja saad sama võimsa laksu kätte. Ühiskond ongi teine ja küllap on meil mingi hetk mingit suuremat raputust vaja. See on keeruline teema. Ilmselt on vaja palju üks-ühele tööd. Kui mingi asi läheb korda, siis seda tuleb tunnustada ja julgustada. Ideaalne oleks, et õpetajad ka suudavad seda märgata. 

Mis need võimalused oleks?
Projektipõhine õpe, kus noor saab tegeleda sellega ka, mis teda huvitab. Töövarjutamine näiteks, võimalus näha erinevaid erialasid. Mitmed koolid korraldavad lastevanemate akadeemiaid. Peetakse loenguid erinevatel teemadel, nt mis on teismeea riskid, või jagatakse, kuidas kool toetab ja mida püüab  saavutada. Kool võiks olla nagu kogukond. Vanematelt võiks küsida, milliseid lahendusi nemad väljakutsetele näevad, arutelusse saab kaasata kogu koolipere. Hea on kasutada ära olemasolevat potentsiaali, koolis teha sisekoolitusi, aga miks mitte ka kutsuda spetsialiste kogukonna hulgast – koolipere on suur ja vanemate hulka kuulub väga palju erinevate erialade inimesi.

Tööturg otsib õppimisvõimelist noort

Boltis nähakse, et tavapärane õppimine ja enesetäiendamine tööülesannete täitmiseks ongi tavaline töö osa. See on isegi osa töö kirjeldusest, ametijuhendist. Tööle püütakse leida õppimisvõimega inimesest. Tööandjal ongi eeldus, et inimene ise on kursis oma tööd puudutavate teemadega, mitte ettevõte ei pea saatma töötajat koolitustele mingit teemat omandama. Pigem tehakse oluliste teemade lõikes sisekoolitusi, keegi tiimist jagab teadmisi ja kogemusi teistele. See ei välista väljastpoolt tulevaid koolitusi, aga väga palju jagatakse oma inimeste praktikaid. Juht on kursis oma inimeste võimekusega, tiimijuhid suhtlevad ja täiendamise võimalused leitakse ettevõtte seest. 

Tööandja huvi on alati filtreerida välja ja leida üles kõige talendikamad inimesed. Üldiselt on nii, et kui keegi väga tahab ja mingi plaan on paigas, sisemine motivatsioon olemas, siis on lootust saada ka praktikakohta. Ei taheta neid, kellel motivatsioon on madal. Ideaalses maailmas sa töötad selles valdkonnas, mis on ka sinu kireks. 

Kuidas saavad koolid toetada tööturu ootusi?
Praeguseid koole vaadates saab öelda, et betooni on korralikult panustatud, taristu on väga hea. Arusaamine sisust veel nii hea pole. Koole külastades ja noortega vesteldes jääb silma, et noored ei küsi küsimusi või ei julge küsida neid avalikult. See on kooliti väga erinev. Mõnes koolis on rohkem avatud suhtluskultuur, küsitakse vahele. Millest see erinevus tuleb? Kas mõnes koolis ongi rangem kord ja teistes on debati- ja aruteluvorm tavapärane praktika? Kardetakse, et kui küsin, siis pärast äkki keegi vaatab paha pilguga vms. Oluline on julgustada rohkem küsima. 

Väga palju on suhtumise ja töökultuuri teha, ei pea olema see staatus, et õpetaja on kõige targem. Täna on kõigil teadmised, seda ei ole raske saavutada. On hea, kui koos mõeldakse välja, kuidas asju teha. GAG-is on IT-klubi hea näide, kus õpilased toetavad vajadusel õpetajaid, igas klassis on keegi, kes vajadusel aitab. Võibolla mõni noor õpetabki õpetajale, kuidas AI-d kasutada, see on igati sobiv.

Tehnoloogia on üks pool, aga teine küsimus on see, kui praktiline meie õpe on. Kas tunnis läheb (töö)vihik kohe lahti või arutab õpetaja noortega tunni alguses ka seda, mis tema valdkonnas maailmas toimub. Aktuaalsed teemad, nt kuidas üleujutused mõjutavad keskkonda vms. Kas proovime eluga seoseid tuua? Kooli juhtkond saab algatada diskussiooni, et selliseid asju oleks. Koos võiks nende teemade peale mõelda. Arutelud võiks jõuda ka klassiruumi – kas ma pean õppima valemeid või proovin hoopis seostada seda, kuidas nt matemaatika ja AI omavahel haakuvad. Neid teemasid tuleb püüda mõtestada, see on meie tänapäev. 

Hariduses on palju eri tasandi probleeme. Õpetajate puudus, noored õpetajad lähevad koolist ära. Need ettevõtted, kus on head juhid ja hea sisekultuur, hea visioon, kes loovad võimestava kultuuri, kus on päriselt mingi missioon, need on head ja see on oluline. Hea oleks, kui see paralleel jõuaks kooli. Teame, et hariduses pole kunagi palju raha. Aga ega ole ka ettevõtluses. 

Hingega tehtud kooli märgatakse. Sinna tahetakse tuua oma lapsed. Heas koolis on hea sisekultuur ja õpilaste märkamine samuti hea. Kui noorel on idee ja ta tahab seda teha, siis seda lubatakse, selleks polegi alati raha vaja. See on kõige olulisem. Villig on pannud oma fookuse sellesse, kuidas saada igasse Eesti kooli hea juht, kuidas seda ka kohalikule omavalitsusele selgeks teha, et head juhti tuleb toetada ja väärtustada. Küll siis juht mõtleb välja, kuidas head kooli teha. Õptajate palk on praegu Eestis juba tegelikult päris heal tasemel, kui võrrelda mõne muu riigiga, nt Lätis või Ungaris on oluliselt madalam. Eesti investeerib tegelikult haridusse väga palju. See ei ole ju ainult palk, mille pärast õpetajad ära lähevad, peab olema ka hea organisatsioonikultuur, hea juht. Oluline on see, et õpe muutuks tänapäevasemaks. 

Kood Jõhvi tegutseb näiteks iseõppimise loogikal. Seal ei ole loenguid, sul on projekt – lähteülesanne – ja sa hakkadki internetist uurima, kuidas seda probleemi lahendada saab. See ongi suuresti praeguse ettevõtluse mudel. On tiim, kes hakkab mõtlema, mida me teeme, mõeldakse välja, keda meil vaja on. Sa kogu aeg õpid ja töötadki selliselt. Koolist välja tulles saad aru, et sa pole kunagi valmis. Iga uus väljakutse on kogu aeg ukse ees. Kui kool saaks sellise mõttelaadi anda õpilastele, oleks see super. Et noorel on teadmine, et alati on väljakutsed ja alati ma tean, kuidas lahenduse leian – see võiks olla koolile üliäge kandev mõte. Sellist inimest tahavad kõik ettevõtted tööle. Noort, kes on endas kindel, alati teab, et kindlasti leidub lahendus, ja ta on valmis õppima. 

Vahel noored pelgavad ettevõtlikke ideid jagada, sest keegi võib nende idee ära varastada.
Iga idee puhul on oluline see läbi mõelda ja jagada inimestega, keda see veel kõnetab. Ei pea muretsema sellepärast, et idee peab olema originaalne. Enamasti on mure selles, et keegi ei viitsi su ideed kuulata, kõik on nii hõivatud. Seega ei ole pigem mure selles, et keegi kuuleb ja varastab idee, vaid väljakutse on see, et üldse kellelegi ideest rääkida saaks. Pigem jaga ja kuula, mida arvatakse. Tagasiside on palju väärtuslikum, kui see oht, et keegi varastab idee ära. 

Eesti hariduses väljakutseid jagub

Kuidas eemalt vaadates Eesti ja siinne haridusmaastik tundub?
Kaugelt vaadates tundub äge. Aga sissepoole vaadates tundub, et see tuleb meie vanema õpetajate generatsiooni pealt. See generatsioon läheb varsti pensionile. Mis edasi saab? See teeb muret praegu. Pole mõtet lihtsalt õpetajaid juurde koolitada, kui teame, et nad lähevad kooli, aga seal neid ei kuulata ja siis nad lahkuvad. Põhikoolis oleme PISA järgi head, aga sealt edasi läheb tegelikult konkurentsivõime kõvasti alla, edasi on tase tegelikult oluliselt madalam kui mujal maailmas või Euroopas. Huvitav, millest see tuleb? Kas ainepõhised teadmised? Kas motivatsioon kaob? Kas õppimise oskus puudub? Kas põhikoolis õpitakse asju pigem pähe? Peab mõtlema, mida siin teha saame. Head tuleb tunnustada, aga vaadata ka, mida saame paremaks teha. 

PISA näitab ka seda, et teadmised on head, aga lapsed ei ole õnnelikud. Kuidas sellega tegeleda?
Kui on tunne, et mitte keegi mind ei mõista, siis ongi väga raske. Aga kui inimene mõistab, et kõigil on probleemid ja elu polegi lillepidu, siis on veidi lihtsam. See on oluline aspekt, et ma ei ole siin üksi, keegi ikka mõistab veel. 

Üks asi hakkab veel silma väljast sissepoole vaadates. Selline üldine lõhestumine ja vihane olek, see häirib hästi palju. Ajakirjanikega oleme arutanud, miks peab olema esilehel alati negatiivne. Miks me ei jaga positiivset? Muidu mõeldaksegi, et maailm on hukas. Tegelikult on väga oluline tunda rõõmu heast, seda on alati palju rohkem, aga see ei jõua kahjuks esilehele. Seda suhtumist ühiskonnas peaks rohkem esile tõstma, see peaks olema see, mis on meedias esikaantel. 

Haridusvõrgustikud on väga tervitatav viis parimate koolide loomiseks. On tore, et on inimesi, kes mõtlevad parema kooli loomisele. Õpetajad on Eestis väga autonoomsed, igaüks saab ise otsustada, kuidas midagi rakendada. Muutusi on võibolla nii lihtsam sisse viia, kui riik ütleb, kuidas mingit ainet õpetada, aga siis ei oleks see õpetajale motiveeriv töö. Kuidas samas siis muutusi ellu viia? Kas õpetaja jõuab ennast täiendada või tuleb üksi jalgratast leiutada? Koostöös saab jagada parimaid praktikaid, kuidas miskit endale ja teistele selgeks teha. Haridusvõrgustik on selleks väga hea võimalus.