Alles oli see 2016. aasta sügis, kui 4. lend alustas oma kooliteed KG-s. Justkui linnulennul on möödunud üle kaheksa aasta päevast, mil lõpuklasside õpilased meid julgustavalt käekõrval aktusele saatsid. Mäletan seda ootusärevust klassikaaslaste ja õpetajaga kohtumise eel. Eks ma veidi pelgasin ka, aga õnneks saime üsna kiiresti jutule. Mäletan, kuidas me kõik endale esimesel päeval ilusad värvilised Lotte aabitsad saime, uhke tunne oli. Kogu koolimaja oli siginat-saginat täis selle kõige paremas mõttes. Nimelt olid kohale tulnud nii vanemad, vanavanemad kui ka õed-vennad, kes kõik oma väikeseid koolijütse innustama ja neile kaasa elama tulid. See päev pani aluse meie ühisele mälestusi täis kooliteele, mis tundus nii mõõtmatult pikk ja lai, kuid nüüd oleme tasapisi lõpusirgele jõudmas. Aga nagu öeldakse, on iga lõpp millegi uue algus.

*
Meie direktor Marit Tarkin on tore! Ma olen täiesti kindel, et ma olen tema lemmikõpilane. Ma olen vist talle isegi lubanud, et mul saab olema terve pere lapsi … aga ma ei mäleta täpselt, mitu. Ta on olnud alati nii toetav ja tore, kui tema kabinetti satun ja no seda ikka juhtub!
Ma arvan, et mul on oma klassijuhatajatega tõesti vedanud. Ma tean, et see on privileeg, mida kõigil ei ole, aga mina olen tõeliselt tänulik. Minu esimene õpetaja oli nii heasüdamlik ja positiivne. Ta nägi minus midagi erilist ja julgustas mind. See aitas mul mõista, et kool võib olla midagi palju enamat kui ainult õppetöö – see on koht, kus me kasvame ja avastame oma potentsiaali. Need esimesed aastad koolis kujundasid mu suhtumise õppimisse ja ellu üldiselt.

*
Minu esimene koolipäev. Seljas oli mul valge pluus ja must täpiline seelik. Olin natuke hirmul, aga samas ka uudishimulik – ma ei olnud enam lasteaialaps, olin nüüd suur tüdruk! Läksin klassi ja seal oli minu esimene õpetaja. Ta oli nii särav ja tore! Klassitäis suuri ja väikeseid nagu mina. Kõndisin oma suure õe kõrval ja tundsin end tema kõrval nii uhkena. See oli mu esimene koolipäev ja ma mäletan seda nagu eilset.

*
Mu esimene koolipäev. Olin nii närvis, et me isegi magasime sisse! Kiirustasime autoga kooli, mina hoidsin ema ja suure venna käest kinni. Koolimaja tundus nii tohutult suur, et korraks tahtsin isegi tagasi lasteaeda minna. Aga niipea, kui astusin klassi ja nägin oma õpetajat – ta oli särav, naeratas mulle ja rääkis nii rahulikult, et kogu hirm kadus. See hetk jääb mulle alatiseks meelde. Õpetaja hääles ja pilgus oli midagi, mis andis kohe kindlustunde, et ma olen õiges kohas.

*
Meie õpetajad oskavad alati päeva paremaks muuta, isegi kui me ise seda ei oota. Ükskord ütles üks õpetaja näiteks: „Ega ma Brigitte Susanne Hunt ei ole, et Porche osta!“ See naerutas kogu klassi ja korraks tundus, et oleme temaga täiesti ühel lainel. Mõnikord tundubki, et õpetajad on nagu meie, isegi kui nad ise nalja teevad. Ja see paneb mind alati mõtlema, kui lahe on, et nad suudavad olla nii arusaajad.

*
Klassireisid on alati seikluslikud. Olgu see eksimine keset linna või katusele sattumine – midagi juhtub alati. Aga kõige naljakam oli kord, kui arvasime, et matemaatikatund jääb ära ja terve klass läks Hesburgerisse sööma. Kõik tundus nii mõnus, kuni saime teada, et tund siiski ei jäänud ära! Kiirustasime tagasi kooli ja õpetaja oli muidugi pahane, aga vähemalt olid meil kõhud täis ja tuju hea. See on üks nendest mälestustest, mis jääb meelde kogu eluks.

*
Minu õpetaja rääkis meile sageli oma lapsepõlvest. Ma armastan, kui ta jagab neid hetki, sest see toob teda meile lähemale. Ta meenutas, kuidas tema koolipäevad olid palju rangemad ja lapsed pidid käituma palju vaiksemalt. Aga sellest hoolimata suutis ta oma elu seiklustega täita. Nendel hetkedel tundub, et meie ja õpetajate vaheline piir kaob.

*
On õpetajaid, kes mõistavad sind, ilma et sa peaksid sõnagi ütlema. Minu 4.–6. klassi õpetaja oli täpselt selline. Tema suudab ühe lausega muuta mu päeva kümme korda paremaks. Temaga koos olles tundub, nagu me oleksime sõbrad, ja ma saan temaga rääkida kõigest. Ta muudab õppimise ja kooliskäimise nii lihtsaks ja toredaks. Kui näen teda koridoris, siis isegi kui mul on paha tuju, muutub see hetkega paremaks. Sellised õpetajad on tõelised kingitused.

*
Üks hommik tuli mul kooli tulla nii väsinuna, et ma ei suutnud isegi naeratada. Peale kahte tundi, kui ma kolmandasse minnes õpetajat nägin, läks mu tuju kohe paremaks. Tema soe naeratus ja kiire „Tere!“ muutsid kõik. Õpetajatel on selline võim – nad võivad su päeva hetkega päästa, kui oled väsinud või kurb. 

*
Algklassides oli üks õpetaja sünnipäev ja me otsustasime talle kinkida lille. See lill oli nii suur, et see oli suurem kui mina! Me pidime koos kinkima, sest ega ma ise oleks suutnud seda kanda ka. See oli nii tore päev: õpetaja oli nii rõõmus ja me tähistasime kõik koos. Sellised väikesed hetked jäävad meelde ja toovad südamesse sooja tunde. Õpetajate rõõm on alati ka meie rõõm.

Teksti aitas tervikuks siduda Kristin Lauri.