Kuidas Kuressaare Nooruse Kooli tööle sattusid?

Eks ma tulin töökuulutuse peale. Saatsin aga CV, käisin vestlusel ja siin ma olen.

Jäin sisuliselt töötuks, sest varem töötasin Saare Erekis kõigepealt puitdetailide valmistajana, siis aga vaadati, et ahaa! sul on tõstukijuhi paberid – nüüd hakkad tõstukijuhiks.

Oled nüüd ühe aasta koolis töötanud, mis tunne on?

Kena on! Kohe hulka noorem tunne on, et saab ikka kasulik olla. Eks see tunne, et oled veel vajalik, on inimesele oluline, muidu istud kodus ja hakkad mõtlema, et polegi enam vaja.

Millega tööpäevad täidetud on?

Kõike tuleb siin teha. Ma teeks isegi rohkem, aga kõike ei tohi teha tänapäeval. Näiteks elektrit. Kuigi kunagi kinokoolis käies sain kõige valjemad elektrikupaberid üldse, et kuidas voolu all tööd teha võib. Sellist tunnistust ei olnud isegi paljudel elektrikutel.

Kinokoolist sai ikka meeletult teadmisi, sest kinoprojektsioonis tollal kasutatud võimsad trafod, võimendid ja tehnika olid väga keerulised.

Kuniks õpilased suvepuhkust naudivad, käib koolimajas töö edasi. Muru tahab niitmist, mööbel korrastamist ja sada muud pisikest tööd. 

Kinokool?

Omal ajal oli see siis Tehnikakool nr 2 ning õppisin seal kinomehaanikuks. Kui kooli lõpetasin siin, siis vaatasin, et millise eriala saaksin kõige rutem tehtud. Tegelikult tahtsin minna sidetehnikat õppima, aga selle eriala jaoks jäi natuke vanusest puudu ning tuli leppida kinomehaaniku erialaga. Aga saigi kiiremini tehtud!

Kinomehaanikuna sai töötatud ikka hulga aastaid. Töötasin kinos Oktoober siinsamas kesklinnas. Lisaks rändkino punktid Kärlal, Vättal, Sõmeral ... Päris tervele Saaremaale ei ole kino näidanud, aga neid kohti oli palju. Kui „Kevade“ ja „Suvi“ parasjagu jooksid, kus siis alles tuli isegi Kõrkkülas rahvast kokku – pole kunagi sealses klubis nii palju rahvast näinud. Kõik ei mahtunud istumagi.

Töö tõttu said kõik levis olnud filmid ära vaadatud, vahel tüdines päris ära nendest, sest pea nädal sai ju sama filmi näidatud. Pidid kõik algused ja lõpud ära teadma, et kus filmirulli vahetada.

Milline film kõige rohkem meelde on jäänud?

Kõige rohkem meeldis ehk „Viimne reliikvia“. Sellega sai muidugi nalja ka alati. Millegipärast kippus filmirull alati ühe koha pealt katki minema ning sealt oli siis parandamiseks vaja jupike vahelt välja lõigata. (Lugejad võivad arvata, millisest kohast jutt käib. Toim)

Kus koolis enne kinokooli õppisid?

Olen lõpetanud praeguse Hariduse kooli. Nooruse kooli hakati siis alles ehitama. Ma tean, et selle koha peal oli karjamaa ning käisime siin isegi seenel. Seal, kus praegu terviserada on. Polnud siis neid maju, ainult lehmad hulkusid ringi.

Milline on sinu enda kooliaja kõige eredam mälestus? Kas meenub mõni lugu, mis näitab, milline õpilane sa olid?

Ega ma paipoiss olnud. Meil oli vene keele õpetaja Loho. Ja eks temaga sai ikka parajalt raksu mindud ning ühtelugu ta mind aga jälle direktori juurde saatis. Direktor küsis, et mis sa siis jälle tegid, ja vastasin, et jagelesin Lohoga. Me küll ise kutsusime teda Loheks. Direktor kostis selle peale, et ahah, või sellepärast sind saadetigi siia. Nüüd võid minna koridori jalutama, mina sinuga ei tegele.

Sedasi saingi tunnistusele vene keele hindeks 1. Direktori kabinetis ma käisin pidevalt, olin juba tuttav seal. Ega ma ei peljanud ka, et selline ma juba olen.

Eluks ajaks jäi meelde see, kui üksmeelne klass meil oli. Kui midagi oli vaja, siis lõime aga rusikad lauale ja nõudsime oma õigust! Kõik toetasid. Meid oli ka üle 30 ikka klassis, aga saime kõik hästi läbi. Pujään olin, aga hakkama saime, elu õpetas.

Oma „kontorist“ võib Laurit leida üpris harva. Mitte seepärast, et ta tööl poleks, vaid ikka seepärast, et kogu aeg on midagi teha!

Millega tegeled tööst vabal ajal?

Mis hobisid siin saab olla, kui nii palju tegemist kogu aeg on ning mitut elamist on vaja korras hoida. Vahel ise ka mõelnud, et lausa asendamatu inimene!

Kalale tahaks küll minna, tahaks ju ka kevadel särge saada, aga pole enam sellist aega! On ikka hirmus – õnged lähevad mädaks juba, konksud roostes, ei saa enam kalale. Ei ole enam sellist aega.

Õhtul siit lähen, kodus rõdu poole tegemise peal, alles panin seal põrandaplaate. Televiisorit vaata ka ainult seljaga – nii palju teha.

Ümmargune 65. sünnipäev tulemas, kas tähistamine tuleb suurelt?

Mis seal ikka suurelt tähistada, istume kodus laua taga natuke, oma pere. Ma ei pea väga sünnipäevasid. Ma’p taha seda numbrit nähagi! Omateada kogu aeg noor olnud.

Krutskeid ikka tuleb, lõbusas tujus saab isegi luuletatud, kuigi naisele see ei meeldi, sest tavaliselt tuleb siis laulujoru ka veel.

Aga on lõbusalt ja suurelt ka sünnipäevi peetud. Kunagi sai estraaditrupiga mööda Saaremaad ringi sõidetud ning käisime isegi mandril etendusi andmas. Meid oli oma 12 inimest. Sellised lühikesed komöödiaetendused, see oli üks kihvt grupp ja tore aeg. Koos ehitasime mul aiad ja vundamendi valmis isegi. Oli ikka lõbus aeg.

Ja need sünnipäevad, mis siis peeti – oi jeerum.  Ühekorra mul oli suur telk üles pandud. Aga need sul seal telgis siis püsivad – neil vaja ju tantsida. Viimaks oli mul kogu muru ainult mullane poriauk. Küsisin, et kust te küll selliste kommetega pärit olete. „Me linnast!“ vastati. Hullu nalja sai. Maaliti mu pükstele number 25 peale ja tõmmati lipu asemel masti. See seltskond oli lihtsalt selline, et naljad olid varnast võtta ja kõik proovisid teisi naljadega üle trumbata. Mõnus aeg oli.

Soovime kõik koolipere poolt Laurile vahvat sünnipäeva. Sel päeval võib küll töö tegemise asemel hoopis külma joogi lahti korkida, et autoga ei peaks sõitma ning mine tea – võibolla võiks ka ühe püksipaari masti tõmmata! Palju õnne ja jaksu edaspidiseks!