Lõimingupäeva heaolu teema jätkus 8. klassile klassiõhtuga Mihkli talumuuseumis. 

See oli hea võimalus panna proovile nii enda kui kaaslaste võimed, formeerida teadmised oskusteks ja näidata parimat versiooni iseendast. Tehes koostööd pere sees ja väljaspool seda. 

Peale meeleolukat taastutvumist haarasime Mihkli talumuuseumi perenaise Kristi Otsa juhtimisel rehad ja saed pihku. Tund tööd õhtupäikese paistel, heas seltskonnas, kogukonna heaks nii, et turismihooajal oleks muuseum hoolitsetud ja atraktiivne. Poisid vedasid puid ja oksi ning harjutasid saagimist. Kahemehesaag sirises poiste musklite jõul isade valvsa ja hindava pilgu all.  

Ilmaga vedas, sest ei sadanud, kuid kõva tuul nurjas meie plaani teha suur lõke. See aga ei seganud meid grillvorste küpsetamast ja ühises pikas lauas neid erinevate salatitega nautimast. Kirsid tordil olid grillitud vahukommid küpsistega.  

Hämaruse saabudes toimusid gruppidevahelised teatevõistlused, kus meie riigihümni sõnade tundmise kõrval tuli kasuks protsendi leidmise, kruvi keeramise, tulepulga kasutamise ja orienteerumise oskus jms. 

Erinevad mõõduvõtmised olid meeleolukad ja saime klassikaaslaste ja nende perede kohta palju uut teada. Me oskame hästi teha koostööd, oleme vanemate juuresolekul palju korralikumad kui klassis. Nägime mõnes inimeses jooni, mida polnud varem märganud. Tagasiside põhjal jäi meelde kõige rohkem külakiigel kiikumine, klassivendade ja klassiõdede vaheline jalka, teatevõistlus ja õppisime rohkem lapsevanemate nimesid.
Epp Kristel

Lapsevanemana on klassiga ühised ettevõtmised ääretult toredad ja liitvad. Kogukonna heaks midagi üheskoos ära teha, lastevanemate ja noortega maast ja ilmast lobiseda, omavahel pisut võistlusmomenti tekitada – see ongi see, mis meietunnet loob. Me oleme ju ühise asja eest, meie noorte eest väljas. Ainult koos tehes, koos olles on see võimalik, sest need hetked näitavad, kes me oleme, mida me väärtustame. Ja siis saab  sealt vajadusel edasi arutada, nügida, suunata ...
Eve Tuisk

Lapsevanemad veel: 

• Kõigi klassikaaslastega on võimalik suhelda ja hästi läbi saada. Mõned poisid hakkasid silma oma jutukuse poolest (heas mõttes) ja klappisid isadega väga hästi. Tore oli vaadata, kuidas ka lastevanemad kiiresti jutule said. 
• Õpilased on teises keskkonnas ja teises seltskonnas hoopis teised inimesed – normaalsed tavalised noored :) Vahvad, jutukad, toimekad ... Samas ka seda, et kõik vanemad ei tule kaasa, ei ole kaasas, mitte ainult füüsiliselt, vaid ka mõttega. Kurb. 
• Mõnus ühistegemine ja -olemine, lihtsad jutuajamised teiste vanematega, tunne, et kõigil oligi päriselt tore. 

Tüdrukutele jäi enim meelde külakiigel kiikumine ja laulmine. Meile meeldis veel vahukomme grillida ja seltskonnamänge mängida. Isegi riisumine oli lõbus. :) 

Osalejate üldine hinnang klassiõhtule oli väga positiivne ja edaspidi sarnastel üritustel osalemine on rohkem kui soosiv.  

Klassijuhatajana soovin tänada Teid, Kristi Ots, Eve ja Taavi Tuisk ning Gea Piirma! Koos tegemine on nagu kahemehesaega saagimine. See ongi koostöö! 

 Teksti sõlmisid kokku Epp Kristel ja Ülle