üles
Pühapäev, 14. aprill 2024
YoutubeFacebookInstagram

Otsi

Sisesta otsitav sõna...
...või sind huvitav kuu:

Artiklite sarjad

Rubriigid

Valdkonnad

Õpilaste sünnipäevad

14. aprill

15. aprill

16. aprill

17. aprill

18. aprill

19. aprill

20. aprill

Töötajate sünnipäevad

16. aprill

21. aprill

Arvamus, avaldatud 20. veebruar 2024, vaadatud 682 korda, autor Eve Tuisk, eesti keele ja kirjanduse õpetaja
Kaaneillustratsioon võib olla väga oluline – nii lugema meelitamiseks kui näiteks foto inspiratsiooniks Autor/allikas: Gert Lutter

Ehkki teada-tuntud ütlus soovitab raamatut mitte kaane järgi valida, tegin ma seda juba teist korda ühe kuu jooksul – usaldasin oma sisetunnet ning ostsin endale teose esikaanest mõjutatuna. Kaunis naine raamatut lugemas, taamal Eiffeli torn oma täies võimsuses, juures täpsustus, et tegemist on tõsielul põhineva ajaloolise romaaniga. Mõeldud-ostetud. Ja ma ei pidanud pettuma.

Lummus loetust muutus mitmekordseks, kui selgus, et minuga samaaegselt olid raamatut lugenud ja seda nautinud ka minu kolleegid Jaana Puksa ja Maria Koppel.

Raamatukogus on kõik võrdsed ehk millest raamat räägib? 

Reetmine, iseendale mitteandestamine, sõprus, sõda, armastus, sõjaaja raamatukogu, raamatud-raamatud-raamatud – teoses põimuvad II maailmasõja aegne Pariis ja 80ndate aastate Montana, eaka Odile’i ja teismelise Lily elud. Mida on neil teineteisele õpetada? Uskumatult palju!

Jaana sõnul kõneleb raamat inimeseks olemisest ja jäämisest. Sellest, et aja lugu võib olla inimese lugu. Aga inimese lugu võib olla ka aja loost suurem. Räägib ka sellest, et meie valikud ei pruugi alati olla teistele mõistetavad ning et eelarvamused lõhuvad sageli rohkem kui relvad. Aga kõneleb ka inimlikkusest. Sellest, et maailmavaade, päritolu vms võib näiliselt lahutada, aga (südame)tarkus, mille sümboliks ongi raamatukogu, liidab ka esmapilgul täiesti vastandlikke inimesi. Raamatukogus on kõik võrdsed. 

Sellesse võib ära kaduda ehk miks seda raamatut lugeda? 

Mariale (kes, muide, valis samuti raamatu kaane järgi) jättis see teos kustumatu mulje: „Mulle meeldib Pariis ja raamatud ja raamatukogud. Tundus mulle sobivat suurepäraselt. Kui tagakaanelt lugesin, et tegu on ajaloolise teosega, pidin juba raamatu tagasi riiulile panema. Õnneks jäi ta siiski kätte. See raamatuid ülistav raamat oli imeline „raamatusugulastele“ mõeldud teos. Kui mulle juhtus kätte raamat „Nende silmad vaatasid jumalat“, siis ahmisin järjest peatükke, kugistasin sõnu nagu hunt. Tahtsin ruttu teada, mis saab – kas Janie abiellubki vale mehega? Kas Tea Cake käitub Janiega ikka sedasi, nagu mina temast loodan? Aga kui lehti on alles ainult käputäis, hakkas hirm, et varsti ongi otsas, kusjuures see maailm jõudis juba nii armsaks saada. Ma ei olnud valmis tegelastega hüvasti jätma. Lugesin hästi aeglaselt, tahtsin iga stseeni nautida. Just nii tunnen ma paljude loetud raamatute puhul. „Pariisi raamatukogu“ oli üks neist raamatutest. See, kuidas Odile austas raamatuid ja raamatukogusid, oli imetlusväärne. Raamatut lugedes elasin tegelastele sedavõrd kaasa, et leidsin end olevat ka Odile’iga raamatusugulane.“ 

Jaana lisab omalt poolt: „See on lummav raamat. Sõna otseses mõttes. Sellesse võib ära kaduda. Autor on suutnud luua maailma, kuhu poed nii sügavale, oled kaasas, et kuuledki seda mahedat vaikust, mis valitseb Pariisi raamatukogu riiulite vahel, tajud sõnade väge ja soojust, aga ka lõikavat vahedust, kaotusekibedust, ahastust. See raamat näitab, kuidas sõna võib olla relv, aga ka see, mis hoiab inimlikkust koos. Hoiab inimesi koos. Üle aja, aastate.“

Raamatud on värske õhk, mida hingatakse ehk head mõtted teosest 

Kõige sügavamalt jäi mulle raamatust kõlama mõte: „Raamatukogud on kopsud. Raamatud on värske õhk, mida hingatakse, et süda jätkuvalt tuksuks, et aju suudaks kujutleda, et lootus püsiks elus.“ Selle mõtte markeerisin teoses sedeliga ja lugesin seda ikka ja jälle uuesti üle. Lihtsalt nii täpselt on kokku võetud see, mida raamatud inimesega teevad, milline võim neil on.   

Jaana võtab raamatu suvalisest kohast lahti ja näeb ridu: „„Inimesed loevad,“ ütles direktriss. „Olgu sõda või ärgu olgu.““ Ja nii Jaana meelest ongi. 

Maria lemmiktsitaat raamatust oli järgmine: „Hingesugulastesse suhtusin skeptiliselt, seevastu oli mul usku raamatusugulastesse – inimestesse, keda ühendab lugemiskirg.“ Veel uskumatumaks teeb selle tsitaadi Maria jaoks asjaolu, et ta on leidnud kolleegide seast endale uued raamatusugulased. 

#loeme #soovitame #ülistameraamatuid #pariisiraamatukogu 

PS! Jutud räägivad, et hetkel on õpetajate seas populaarsed teosed Sven Mikseri „Vareda“ ja Chris Whitakeri „Me algame lõpust“. Võin juba kinnitada, et need teosed haaravad endasse. 

Eve Tuisk,
eesti keele ja kirjanduse õpetaja
Jaga: Twitter Facebook Leia meid Instagramist!

Kuulutused

Galerii