Otsi
Artiklite sarjad
- Vilistlase vaatepunkt (1)
- Bookstagramid (49)
- Kümme küsimust (4)
- n päeva lõpetamiseni (35)
- Eesti päev (15)
- Koolilehe jõululood (16)
- Suveseik (16)
- Meie koolimaja 45 (6)
- #muusikasoovitus (6)
- Nädala kunstitöö (16)
- Kuidas läheb? (17)
- Õpilane küsib (8)
- Teel ajalukku (41)
- Elu pärast KGd (50)
- Kuu tegija (15)
- Töö ja kool (13)
- Inspira 15 (22)
- Arhiivinurk (48)
Rubriigid
Valdkonnad
Õpilaste sünnipäevad
21. november
- Liisa Loorits 3.a
- Stanislav Ihnatenko 2.c
22. november
- Imogen Metsniit 5.c
- Kristelle Kiil 8.b
24. november
- Krister Ivalo 3.a
- Tevin Kaljo 3.a
25. november
- Katreen Sepp 8.c
- Liisbet Sepp 9.b
- Theron Kütt 9.d
26. november
- Brenda Reinmägi 1.c
- Karola Koppel 2.b
27. november
- Brait Orav 6.a
- Daniel Kalaus 3.a
- Kevin Orav 6.a
- Sebastian Mägi 4.b
28. november
- Hendrik Suurpere 8.a
- Jette Saat 1.a
- Sarah-Roosi Rikmann 2.c
Töötajate sünnipäevad
23. november
- Kristiina Piipuu
26. november
- Grete Pihl
28. november
- Maren Aaviste
Unenägusid on palju ning erinevaid. Üks olulisem kui teine. Siin on üks unenägu, mida võisid unes näha paljud meie esivanemad.
Mis see küll oli? Oli see lause? Näoilme? Ilm? Või oli see hoopis unenägu? Oli see hea või halb? Enesetunde järgi ütleks, et imeline. Aga, mis see siis ikkagi oli? Samasugust unenägu on peaaegu et võimatu kahte korda läbi elada. Mõtlen selle peale kooli jalutades, tundides, trennis, igal pool. See mõte on põnevam kui sõbra uus soeng. Lahtisest aknast välja vaadates ja värsket õhku hingates tuleb järsku terve unenägu meelde. See on ju Eesti puhas õhk! Ma nägin unes Eestit! See mõte ei lase enam magada. Ootan hullumoodi seda päeva, mil see pole enam lihtsalt unenägu. Isegi vanemad ei saa sellest aru. Välja minnes ei luba nad mul sõnagi Eestist lausuda. Kui mina lõpuks suureks saan, loen oma lastele kindlasti luuletusi Eestimaast ning jutustan just sellest kindlast unenäost. Paraku imetlen ma nüüd pilvede pealt neid lapsevanemaid, kes tõesti said minu antud lubaduse täide viia. Näen iga päev ainult rõõmsaid hüplevaid tüdrukuid ja poisse. Nad tõesti saavad tunda seda päriselt üles ärgates, mitte ainult unenäos.
Unenäod toovad unistusi, unistused on täitmiseks. Peaksime mõtlema oma õnnele iga päev, mida nemad kunagi kogeda ei saanud. Austame hetke, milles elame, sest meie esivanemad võisid sellest vaid und näha.
* Mõtisklus on kirjutatud kirjanduse tunnis.