Paljud läksidki hirmust metsa elama ja oma riiki kaitsma, et meie, nende järeltulijad, sellist asja kunagi nägema ega kogema ei peaks. Nad hoolitsesid meie eest ja nüüd peame meie, nende järeltulijad, hoolitsema selle eest, et meie järeltulijad ei peaks hommikul ärkama ja mõtlema, kas nad tõesti nägid unes Eestimaad, mida enam pole, kuid mida meie, nende esivanemad, nägime ja kus elasime. Seepärast peamegi meie kui Eesti noored ohjad enda kätte võtma ja vaeva nägema.

Esiteks peaksime me oma prioriteediks võtma õppimise. Jah, vahel on see tõesti üks kurnav ja nõme tegevus, kuid kui me ei õpi, pole me ka intelligentsed, ja kui me pole intelligentsed, saab meie ühiskonnast üks suur puder ja kapsad. Lisaks tuleb meeles pidada seda, et me oleme suureks eeskujuks noorematele, ja kui nad näevad, et meie ei õpi ja oleme niisama ilusad, siis teevad seda ka nemad. Kas me tahame, et kümne aasta pärast oleksid valitsuses loodrid ja riik variseks kokku? Või kas me tõesti tahame, et meie lapsi õpetaksid rumalad ja mitteintelligentsed inimesed? Ilmselt on see vastus ei, seega peame võtma ennast kokku ja õppima nii koolis kui ka väljaspool seda, sest nagu me kõik ilmselt kuulnud oleme, siis inimene õpib iga päev midagi uut.

Järgmine asi, mida kindlasti tegema peaks, on enda tõestamine. Kui sa tead, et sa oled milleski hea või sulle meeldib näiteks korvpall, siis pinguta ja tõesta ennast treenerite, perekonna ja sõprade ees. Kõige selle juures on tähtis aga jääda endale kindlaks ja ise uhke olla, siis on ka teised su üle uhked. Kui pingutada millegi pärast, siis teha seda mitte 100, vaid 110 protsendiga. Niisiis, kui meie, noored Eesti inimesed, näitame ennast erinevates valdkondades ning teeme seda uhkuse ja pingutusega nii hästi, et terve maailm meid märkab, tõestame nii ennast kui ka meie väikest, kuid tublit riiki. Me tõestame, et kusagil mujal pole paremaid sportlasi kui Eestis. Ka kõige sellega oleme suureks eeskujuks oma järgnevatele põlvkondadele ning saame suunata nad õigele teele ja meie riik jääb kestma paremini kui enne.

Meie, noored, peame ennast kokku võtma ning saatma korda nii palju kui võimalik. Meist peavad kasvama targad, aktiivsed ning edukad noored, et saaksime oma järeltulijatele head eeskujud olla, sest kui meie suudame, siis suudavad ka nemad. Kui me kõik pingutame, ei pea nad nägema õudusunenägusid sõjast või kellestki sõltumisest, vaid saavad alustada oma päeva heal ja rahulikul noodil. Uni on ja jääb ju alati kõige tähtsamaks.

* Kõne on kirjutatud kirjanduse tunnis.