üles
Reede, 1. märts 2024
YoutubeFacebookInstagram

Otsi

Sisesta otsitav sõna...
...või sind huvitav kuu:

Artiklite sarjad

Rubriigid

Valdkonnad

Õpilaste sünnipäevad

2. märts

4. märts

5. märts

6. märts

7. märts

Töötajate sünnipäevad

6. märts

Artikkel, avaldatud 12. veebruar 2024, vaadatud 214 korda, autor Jaana Puksa ja Eve Tuisk, eesti keele ja kirjanduse õpetajad
Etenduse kavaleht Autor/allikas: Etenduse kavaleht

Reedel, 2. veebruaril 2024 külastasid kõik Nooruse kooli 8. klassid Pärnu teatrit Endla, et vaadata etendust „Kurjus“, mis on valminud Jan Guillou samanimelise romaani ainetel. Näidend rääkis vägivallast, selle olemusest ning esitas küsimuse, kuidas on võimalik vägivallaringi katkestada.

8. klassi õpilased jagasid oma mõtteid ja emotsioone, mis neid etenduse järgselt valdasid.

Johanna (8.a) ja Jonathani (8.d) arvates oli etenduse kõige meeldejäävam ja häirivam just lõpustseen, kus peategelane hakkas isale vastu, sest see samm nõudis tõsist julgust. Samale järeldusele jõudis ka Heidi (8.a): „Minu jaoks oli kõige häirivam lõpustseen. Mõtlesin pärast esimest vaatust, et olen psühholoogiliselt suhteliselt tugev inimene, kuid viimane stseen jõudis minuni väga jõuliselt.“

Häirivama hetkena etendusest toodi paljude vägivallastseenide seas esile ka koolis aset leidnud kiusamise jõhkrat kulminatsiooni. Janeli (8.d): „Kõige häirivam koht oli see, kus Erik pandi köitega keset lagedat postide külge kinni ja kallati kuuma ja külma vett peale, sest kuuma veega näkku saada on valus.“ 

Küsimusele, kus võiks käituda alternatiivselt tegelaste käitumisele ning vägivalla edasikandumist peatada, polnud lihtne vastata ning valdava seisukoha sõnastas Kris (8.a): „Laval esitatud olukorrad olid minu jaoks liiga keerulised, et sekkuda.“ 

Aga kes ja kus saaks sekkuda, et vägivald ei kanduks edasi? 

Epp Kristel (8.b): „Ema saaks sekkuda, et isa ei peksaks poega, sest sealt algas juba Eriku vãgivaldne käitumine. Internaatkoolis tuli see kasuks, aga siiski oli selline käitumine väga vale. Kõrvalseisjad oleks pidanud teavitama politseid, sest kui ema oleks isale midagi öelnud, oleks ta ise peksa saanud.“

Hendrik (8.b): „Sekkuda saaks õpetaja ja siis, kui hakatakse vägivaldselt asju lahendama. Sest see on ebainimlik, kui lihtsalt pekstakse kaitsetut inimest.“

Aleksandra (8.b): „Kui asi toimub koolis, siis peaksid sekkuma koolijuhid, õpetajad, kuna nooremana on seda ise raske teha, sest võid ise vägivalla ohvriks saada.“

Jete (8.b): „Kohe alguses peaks sekkuma keegi, keda kõik kuulaksid. Keegi täiskasvanu peaks tegelema sellega, kuna noored pole veel piisavalt elukogenud, et aru saada, et see, mis nad teevad, pole õige.“

Markor (8.b): „Gümnasistid ise saaks sekkuda, kui oleks piisavalt normaalse mõistusega gümnasiste.“

Teemasid ja küsimusi, millele etendus mõtlema pani, oli palju. 

Mairold (8.b): „Kas on palju isasid, kes peksavad oma lapsi?“

Melani K. (8.a): „See pani mõtlema, et mul on väga vedanud, et mul on armastav pere ja kodu, kodu, kuhu tahan iga päev minna ja kus tunnen ennast turvaliselt. Ning et mu elus pole üleüldse vägivalda.“

Kenneth (8.a): „Pani mõtlema, et see, mis kodus toimub, mängib suurt rolli lapse käitumises. Isa peksis Erikut ja seetõttu oskas Erik kakelda.“

Heidi (8.a): „Etendus pani mind mõtlema mõne inimese igapäevaelule ning kuidas laval nähtud olukord ei ole kõigi jaoks nii ulmeline, nagu see ehk suuremale osale publikust ilmselt tundus.“

Lisette (8.d): „Mõtlesin sellele, et mõned inimesed päriselt elavadki sellistes peredes, kus vägivald on normaalne, ja seda on kurb mõelda.“

Rasmus (8.d): „Mõtlesin inimloomusele. Sellele, et head tegemata jätta on sama hull kui halba teha. Kuna etenduses väljendus ilmselgelt see, et inimestele meeldis vägivalda näha, ja seda oleks korduvalt saadud lõpetada, kui vaid teised vait poleks olnud.“

Epp Kristel (8.b): „Etendus pani mõtlema sellele, kuidas Eriku arust oli perevägivald tavaline. See ei peaks tavaline olema. Ei julgeta teavitada.“

Marie (8.b): „See etendus pani mind mõtlema sellele, et kuidas maailmas leidub selliseid jubedaid inimesi, kes arvavad, et vägivald on lahendus, nagu näiteks Eriku isa: ta peksis ju iga liigutusega ja sellest ei ole võimalik midagi õppida, sest nii ei tea, mida nüüd võib teha või öelda või kas üleüldse midagi teha.“

Jete (8.b): „Etendus pani mind mõtlema, kui palju võib koduvägivald inimesi muuta, kuna mulle tundub, et inimesed, kes on koduvägivalla tõttu muutunud, võiksid olla hoopis teistsugused ja palju toredamad, kui poleks olnud koduvägivalda.“

Oli õpilasi, kellele etendus meeldis, ja neid, kellele pigem mitte. Marie (8.b) sõnul etendus talle väga ei meeldinud, sest kui sellele kaasa mõtled, siis on see päris võigas, aga samas oli tore, et olid mõningad kohad, mis olid naljakad. Põhjusena, miks etendus meeldis, nimetas Kris (8.a), et see oli väga päris. Temale sekundeeris Gregor (8.b), kellele etendus meeldis, kuna see tundus, nagu see oleks film. Travis (8.d) lisas, et meeldis, kuna lugu ei olnud nagu muinasjutt, vaid rääkis sellest, millega mõni inimene igapäevaselt tegelema peab. Rasmus (8.d) täpsustas omakorda, et meeldis, kuna lavalt nähtu rääkis palju laiemalt inimesest ja ühiskonnast kui vaid sellest koolist. Ka Eliise (8.a) oli sama meelt: „See tõi välja olukorrad, mida me teiste seinte vahelt ei näe: mis toimub teiste kodus. Kui kinniseks jääb inimene, kui toimub selline asi – ta võib kaotada enda identiteedi või kui kiiresti võib inimene ära harjuda sellise vägivallaga.“

Heidi (8.a) võttis eelneva kokku: „Minu jaoks oli see üks parimaid etendusi, mida näinud olen. See oli mõjuv ja eluline.“

Etenduse kohta saad lugeda siit https://www.endla.ee/lavastused/kurjus

Jaana Puksa ja Eve Tuisk, eesti keele ja kirjanduse õpetajad
Jaga: Twitter Facebook Leia meid Instagramist!

Kuulutused

Galerii