Elas kord seitsme maa ja mere taga üks tüdruk nimega Scarlet, kellel olnud armastav poiss-sõber Markus. Nad elasid õnnelikult koos ühes korteris.Kuid ühel pimedal õhtul jäi Markus auto alla. Ta sai tõsiselt viga ja viidi haiglasse. Ühel päeval läks Scarlet Markust haiglasse vaatama, nagu ka viimased kolm päeva. Ta ostis Markusele mahla, juustu ja viinamarju. Talle tundus, et keegi jälitab teda, kuid ei näinud kedagi. Nad veetsid Markusega toreda õhtu ja Scarlet läks koju. Koju kõndides märkas ta, et teda jälitab tema endine poiss-sõber Henri, kes ei olnud ikka veel temast üle saanud. Scarlet ignoreeris teda ja läks koju. Järgmisel päeval läks Henri Markuse palatisse. Ta lõi Markust ootamatult ja Markus kaotas teadvuse. Henri lohistas ta vetsu ja läks Markuse asemel voodisse ja pani koroonamaski ette, et Scarlet tema ja Markuse vahel vahet ei teeks. Scarlet jõudis palatisse ja hakkas Markusele kalli tegema, kuid siis peatus, sest Henri varjas oma nägu kahtlaselt. Scarlet küsis Henrilt: „Miks sul mask ees on?“ Henri vastas: „Et ma sind ei nakataks, ma olen lähikontaktne.“ Scarlet küsis jälle: „Miks su juuksed lühemad on?“ ning Henri vastas, et tal hakkas eile igav ja lõikas neid. Lõpuks küsis Scarlet ärevalt: „Miks sa mulle valetad?“ Ja Henri vastas: „Et sinu läheduses olla!“

Henri tõusis voodist püsti ja hakkas Scarletit kallistama. Scarlet üritas vastu hakata, kuid ei suutnud. Järsku tuli sisse arst, kes tahtis Markusele lõunasööki tuua, ning lükkas Henri Scarleti pealt maha. Arst kutsus teisi arste appi ning Henri viidi minema, Markus vaadati üle, temaga oli kõik korras ja ta lasti haiglast koju. Henri sai lähenemiskeelu ega tülitanud Scarletit enam.

Kui nad veel surnud ei ole, elavad nad tänapäevalgi õnnelikult. 

Renaate Treirat, 8.a