üles
Teisipäev, 16. juuli 2024
YoutubeFacebookInstagram

Otsi

Sisesta otsitav sõna...
...või sind huvitav kuu:

Artiklite sarjad

Rubriigid

Valdkonnad

Õpilaste sünnipäevad

16. juuli

17. juuli

18. juuli

19. juuli

20. juuli

21. juuli

22. juuli

23. juuli

Töötajate sünnipäevad

18. juuli

23. juuli

Intervjuu, avaldatud 6. september 2023, vaadatud 1523 korda, autor Eve Tuisk, eesti keele ja kirjanduse õpetaja
„Täpselt selline tunne on, et ma ei olegi lahkunud,“ ütleb Valeria oma vanasse kooli tööle tulemise kohta Autor/allikas: Gert Lutter

Kui Valeria 2016. aastal Kuressaare Gümnaasiumi lõpetas, kirjutasid klassikaaslased lennuraamatus tema kohta nii: „Valerial on realistlik maailmapilt. Ta teab väga hästi, et raha ei kasva puu otsas. Geniaalsete väljaütlemistega tark ja omapärane Isiksus ja seda tõepoolest suure algustähega. Ei karda ka häält tõsta, kui peaks olema vaja ennast või kedagi teist kaitsta. Jõulise ja kindla isiksusena suudab end igal pool kehtestada ning maksma panna. Väga tark tüdruk, uskumatu kirjanikuoskusega ning väga hea analüütik. Valeria persoon on niivõrd huvitav, et seda võikski avastama jääda.“

Möödas on seitse aastat ja Valeria on tagasi oma kodukoolis, et toetada õppimisraskustega laste õpet.

Kuidas sattusid Kuressaare Nooruse Kooli, oma vanasse kooli tööle? Millised on su tööülesanded siin? 
Sattusin siia täiesti läbi planeeritud juhuse. Tallinnast Saaremaale unistus oli südames juba aastaid ja olin täitsa suutnud ka juba töökoha leida. Aga siis, nagu üks keskmine inimene ikka teeb, vaatasin ühel hommikul enne tööle minekut enda vana kooli kodulehte. Esimese asjana vaatas mulle sealt vastu töökuulutus: otsitakse HEV-koordinaatorit. Eks ma alguses ikka kahtlesin ja mõtlesin, kas olen nii suureks väljakutseks valmis, aga perekond ütles, et kandideeri huvi pärast. Ja nii, huvi pärast, ma nüüd siin olengi.  

Mu töö seisneb, keeruliselt öeldes, hariduslike erivajadustega laste õppetöö juhtimises. Lihtsamini öeldes: kui lapsel esinevad õppetöös raskused, siis on minu ülesanne leida lahendused, kuidas tema õpet toetada. Muidugi seda koos lastevanemate ja õpetajatega. 

Kuidas esimesed päevad-nädalad uues majas on möödunud? Kes aitab sul kooliellu sisse elada? 
Väga mõnusalt. Täpselt selline tunne on, et ma ei olegi lahkunud ja on vist aeg joosta matemaatikatundi. Eks ole ikka väga kiire ka. Ma teadsin ette, et üks keeruline töökoht see on, aga hoomata nii suure kooli tugivõrgustikku on paras väljakutse. Päeva lõpus olen siiski oma valikuga rahul ja loodan, et teised on samuti rahul, et ma siia tulin.  

Kooliellu aitab sisse elada kogu kollektiiv. Nii endised õpetajad, kelle tundides ma kunagi istusin ja kellega nüüd aru pean, kui ka uued sõbralikud näod. Ma ei oleks arvanud, et mind nii kiirelt omaks võetakse ja austatakse, aga nagu ikka, mul jälle väga vedas. Muidugi on suur tugi ka Maritist ja Liast, kes on mind oma tiiva alla võtnud ja aitavad mind igast küljest.  

Millised koolid oled ise lõpetanud? Kus oled varem töötanud? 
Mina õppisin Tallinna Ülikoolis, nii bakalaureuses kui ka magistris, eripedagoogikat. Peale seda töötasin aasta Pärnu Mai Lasteaias eripedagoogina, sealt suundusin edasi Tallinna Heleni Kooli klassiõpetajaks ning eripedagoogiks ja lisaks käisin veel väikese kohaga Tarbatu Tervisepargi rehabilitatsioonis eripedagoogi tunde andmas. Ehk siis peaaegu kõik võimalused ja asutused olen ma läbi proovinud. Tallinna Heleni Koolis õpetasin kõne- ja keelepuudega õpilasi ning tunnen, et see on vast kõige suurema kogemuse andnud, mida praegusel töökohal kasutada saan. Lisaks sain seal töötada fantastiliste inimestega, kes on nüüd mulle kaugeks meretaguseks eeskujuks.   

Oled meie kooli vilistlane. Millised suuremad muutused sulle koolis silma on jäänud, võrreldes sinu õpilaseaegse olukorraga? 
Ise koolis käies ei mõtle õpilane üldiselt enda õppekorraldusele ning kõigele, mis teda ümbritseb. Oluline on, et matemaatika kontrolltöö saaks tehtud ja kohustuslik kirjandus loetud. Aga kindlasti on näha tugevat arengut koolis nende seitsme aasta jooksul, seda eriti võimalustes ja tehnoloogias, mida kool on saanud endale soetada. Aga üldiselt ma olen väga halb inimene, kellelt seda küsida, sest peamiselt mäletan sooje tundeid ja inimesi – see on siiani alles ja ikka sama mõnus.  

Uute kolleegide osas oli alguses hirm küll, kas mind võetakse võrdsena või pean ma hakkama end kehtestama? Õnneks ei ole ma, vähemalt veel, pidanud kordagi tundma, et mind võetaks kuidagi vähem olulisena. Esimene päev oli muidugi täis kallistusi ja jällenägemisrõõmu, kuid nüüd oleme kõik ühtne meeskond, kes toimetab õpilastele parima hariduse pakkumise nimel. 

Milline on sinu enda kooliaja kõige eredam mälestus? Kas meenub mõni lugu, mis näitab, milline õpilane sa kooliajal olid?  
Eks ma õpilasena olin parajalt krutskeid ja veel rohkem muidugi arvamusi täis. Kõige eredamalt meenub vist alati see, kui olin saanud inglise keeles oma esimese „3“ ja see mõjus mulle täiesti laastavalt. Ainuke asi, mida ma sellel hetkel teha oskasin, oli joosta oma klassijuhataja Eve juurde ning nutta kogu vahetunni ta õlal. Peale seda enam ühtegi „3“ ei tulnud ka, Evel on selline mõju õpilastele kohe. Õppeteed alustasin Raina Rääbi klassis ja seal sain ka esimese märkuse: „Valeria lobiseb tunnis poistega.“ Seda ma naeran siiani, et mul on ikka alati midagi öelda olnud. Kokkuvõttes vist selline õpilane ma täpselt olingi: rääkisin palju, ootasin endalt veel rohkem ja mõnikord käisin nurga taga nutmas.

Millised on sinu hobid? Kui palju nendeks üldse aega jääb koolitöö kõrvalt? 
Ütlesin seda õpilasena ja ütlen seda ka nüüd – kõige suurem hobi on mul ikka magamine. Need vähesed vabad hetked, mis mul on, üritan ikka pere ja sõpradega veeta. Mõnikord maalin, mõnikord loen, aga hobideks pole neist miski kujunenud.   

Mis sind elus kõige enam innustab? 
Töös kindlasti maailmapäästja kompleks – kangesti tahaksin kõiki aidata ja päästa. Elus üldiselt ma arvan, et mu vanemad. Ma tahan, et nad oleksid mu üle uhked. Nad kindlasti on, aga ma olen nii enesekriitiline inimene, et ma soovin, et nad oleksid veel uhkemad. Eks ma endalt ootan väga palju, vahepeal kindlasti liiga palju, ning soov ideaalne olla ja mitte kellelegi pettumust valmistada on suur.   

Gümnaasiumi lõpus kirjutati lennuraamatus sinu kohta, et armastad Harry Potterit? Kas see tunne on endine või oled leidnud endale uue lemmiktegelase kirjandusmaailmas? On sul üldse aega lugeda? 
Ma armastan jätkuvalt üle kõige Harry Potterit ja ma tulen alati nende raamatute juurde tagasi. Lugeda mulle meeldib väga, aga peale ülikooli tegin küll raamatutega väikese pausi – seal sai neid piisavalt nautida. Eks ma jälle avastan ennast ja mis mulle nüüd, vanas eas meeldib.   

Tere tulemast Nooruse kooli, armas Valeria! Mõnusaid väljakutseid sulle, mida lahendada, aga leia ikka vabu hetki ka, et raamatu- või kunstimaailma sukelduda. 

Eve Tuisk,
eesti keele ja kirjanduse õpetaja
Jaga: Twitter Facebook Leia meid Instagramist!

Kuulutused

Galerii