üles
Esmaspäev, 15. aprill 2024
YoutubeFacebookInstagram

Otsi

Sisesta otsitav sõna...
...või sind huvitav kuu:

Artiklite sarjad

Rubriigid

Valdkonnad

Õpilaste sünnipäevad

15. aprill

16. aprill

17. aprill

18. aprill

19. aprill

20. aprill

22. aprill

Töötajate sünnipäevad

16. aprill

21. aprill

Reportaaż, avaldatud 30. august 2023, vaadatud 736 korda, autor Gert Lutter, IT-spetsialist
Sõleseppade pererühm XIII noorte tantsupeol Autor/allikas: Gert Lutter

Neli aastat tagasi koolitöötajate suvepiknikul, kui enamus inimesi juba laiali oli läinud, juhtus nii, et mõne telefonikõne tulemusena sõitsin ootamatult üldtantsupeole fotograafina kohalikke kollektiive jäädvustama.

Nüüd jõudsin noorte tantsupeoga samasse kohta tagasi, ainult teekond sinna polnud enam nii ootamatu. Kogutud emotsioonid ja elamused on sama vägevad, kuigi tantsijana läbi elatu on hoopis teistmoodi kogemus.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean tunnistama, et minu varasem kokkupuude rahvatantsuga oli suur ümmargune null. Kui just mitte arvestada kusagilt algklassidest meelde jäänud kaerajaani käärhüppeid.

Sõprade-tuttavate tegemised erinevates rühmades ning üldtantsupeol fotograafina kogu selle melu ja möllu keskel olemine, suhtlemine ning tajumine, et see tõesti ühendab, jättis aga täiesti kustumatu mulje. Nii juhtuski, et kui meie rühm tantsupeo viimase päeva õhtul kusagil pubis otsis välja paberilehe ja pliiatsi ning hakati järgmise aasta paare kirja panema, oskasin vaid kaasa noogutada. Ja sealt see neli aastat on läinud!

Et tegemist oli seekord noorte tantsupeoga, siis ega täiskasvanuid sinna naljalt lasta – küll aga oli võimalik osa võtta pererühmade koosseisus. Pererühmas tantsib neli paari täiskasvanuid ning kaheksa paari lapsi.

Laste juhendaja oli meil peamiselt Stevelin Tamm, kes ka ise osales eelmise pererühma projektis, ning täiskasvanud tulid Sõleseppade Klubi segarühmast, juhendajaks Inge Jalakas.

Kogu eelvaliku protseduur oli närvesööv ning mingitel hetkedel hakkas juba tunduma, et ei teagi, kas peole pääseme. Mõnel olid juba pealtvaataja piletidki ostetud …

Proloog

Tallinna sõitmise päeva eelõhtul kogunesime veelkord koolimaja ees ja tegime läbi viimased joonised. Kui meie mõlemad tantsud on täiesti eraldi võetavad, siis tantsupeol peavad need sobituma teiste tantsude ning liikumiste vahele ning seepärast on tantsupeol mõned osad täiesti teistmoodi.

Ja lisaks said lapsed kätte oma riided, et need ilusti kohvritesse pakkida.

I päev

Bussireis pealinna algas teisipäeva varahommikul! Sinna sõitsime koos Hariduse kooli lastega, bussis vaatas lapsed üle ka nende juhendaja Eena Mark. Eena sõitis peole kogunisti kuue rühma juhendajana.

Meie esimene tants „Laulumäng“ ja selle joonis, mis näitab, kuidas rühmad staadionil paigutuvad. Vasakult ülevalt nurgast leiad Sõlesepad ühelt ringilt rühmaga Triiniks. Meie ringi sisse aga jäävad Rahumäe põhikooli 1.–2. klassi lapsed. Joonist uurivad meie targad mehed Kaarli ja Ants.

Ja kohal! Kaarli jõuab jooksu pealt ja kohvrite tassimisele lisaks veel praktika kaitsmisega tegelda!

Milline näeb välja elu koolis? Meie ööbimiskoht oli Kadrioru Saksa Gümnaasium. Tuba võib tunduda üsna segamini, aga tegelikult pole hullu midagi. Igaühel oma nurgake, väljakannatamatult palav ei olnud ja kõik sujus. Täiskasvanud muide sattusid saatuse tahtel täpselt samasse klassi, kus olid ka neli aastat tagasi …

Kiire kõhutäis sööklas, ühine vorm selga, kaelakaardid kaela ning 10minutiline jalutuskäik staadionile algab. Ning kohal me olemegi!

Staadionil proovis olles ei ole kõige raskem osa tantsimine, vaid hoopis ootamine. Kas siis oma prooviaja ootamine, ootamine, kuni oma liikumisi teeb läbi teine pool staadionit, mõni teine rühm, või hoopis ootamine, kuni targad tädid-onud pusivad jooniste kallal.

Lõuna! Esimesel päeval oli supijärjekord päris hull. Õnneks teistel päevadel ei olnud enam nii palju tantsijaid korraga söömas. Ja kui seljanka või borš ei peaks maitsema, siis pole lugu – koolimajas olid hommikused ja õhtused portsjonid just nii suured, kui ise tõstsid, ning valida oli samuti erinevate toitude vahel.

Viimane harjutamine peastaadionil ning ongi jalutuskäik tagasi kooli ja õhtusöök! Unejutud ja koduigatsus, aga lõpuks said ka lapsed magama.

II päev

Kolmapäev ja graafiku järgi meie kõige pikem trennipäev. Koolimajas kohvi ei anta (kuulujuttude järgi oli küll Aste rühmal oma masin kaasas, aga mis sa ikka võõraste käest almust palud!) ja nii tuli kohvinoolijatel hommikut alustada hoopis Vesivärava kohvikus (igati külastamist väärt koht, muide!), mis õnneks asus üsna meie koolimaja lähedal ja kohalikust Selverist pea üle tee.

Ilusate patside eest hoolitseb noorte tantsupeo üks peatoetajaid Lux-salong!

Asjad kokku ja minek staadionile!

Kolmapäev oli ka esimene tõeliselt palav päev. Pritsipudelid vee pihustamiseks olid tõeliselt kuum kaup!

Triiniks oli enamuse ajast meie kõrval.

Kellel on kõige uhkemad patsid? Anni ja Kelli vahel on tihe rebimine!

Kolmapäev oli ka ainus päev, kus üks meie harjutuskohti asus mujal kui Kalevi peastaadionil. Sinna saime sõita bussiga.

Wismari staadioni juures aega parajaks tehes jäi ette ka park, kus oli purskkaev. Tulemust näeb pildilt …

Palavus ja väsimus võtsid võimust ning nii mõnigi kasutas võimalust silm looja lasta.

Rühma kõige populaarsem „issi“!

Tagasisõit Kadrioru koolimaja juurde oli jällegi bussiga.

III päev

Meil oli korraldajate tsunftis käsi sees – või vähemalt Rebase-Rein andis endast parima!

Muide – nagu muuseas tuli välja, et Maren ja Ants, kes mõlemad käinud paljudel tantsupidudel ja juba teab mis ajast, olid sellel peol esimest korda koos tantsimas!

Neljapäev oli jällegi parajalt palav. Puu alla varju ning palju juua hoidsid meie rühma püsti!

Kust aga varju leiab – seeliku alt või hoopis maratonivärava alusest tunnelist. Õnneks tehti õige otsus päev varem lõpetada.

Esimest korda sai läbimängul aimu sellest, milline päris pidu välja nägema hakkab. Uhke!

Õhtul koolimajas aga võis vaadata, mida meist uudistes räägitakse!

IV päev

Reede! Ees on ootamas peaproov-etendus ning noorte tantsupeo „Sillad“ esimene etendus. Taas on hommikune patsipunumise aeg. Täna veel eriti, sest selga lähevad rahvariided.

Kaarli leidis AliExpressist masina, millega saab patse punuda!

Lastele lõunaks pitsa! Värv sobib Muhu seelikuga päris hästi …

Ja siis riietumine. Päris palav hakkab sedasi! Musid punaseks ja Kalle vaatab kavalalt, kuidas Kersti silmad pähe teeb.

Terve puualune sai Muhkusid täis! Ootamist oli üsna palju. Kõigepealt peaproov-etenduse algust. Meie esimene tants „Laulumängud“ kohe alguses. Siis pikk vahe ning meie teine tants „Sillad koduväravasse“ alles üsna lõpus. Selle tantsu lõpust edasi pea kohe finaaliks ja lõpetamiseks maratonivärava taha ootele, et sealt staadionile marssida ja teha üks suur ühine „Oige ja vasemba“. Seejärel poolteisetunnine paus ning siis juba kõik uuesti päris etendusel.

Lõpetamine. Kõik tantsijad on staadionil.

Suure ootamise vahepeal kulub väike massaaž kindlasti ära!

Esimene etenduste päev on edukalt seljataga!

V päev

Esimesed rõõmsate nägudega Sõlesepad juba kogunevad staadionile!

Juba parem! Kõik on isegi kohale jõudnud. Kaelakaardid tuleb kokku korjata, muidu mõni jookseb veel sellega etenduse ajal platsile.

Viimasel päeval olid üldse kõik juba üsna sassis omadega. Ants pani selga Mareni pusa, Maria magas, kaelakaart kaelas, ning allakirjutanu unustas järjekordselt šampooni duširuumi, mis meie klassiruumi asukohta arvestades tähendas neli korrust allapoole vantsida, kaks korrust ülespoole, kaks korrust allapoole ning jälle neli korrust ülespoole meie tuppa! Aga muidu oli meil kõik väga hästi!

Oma tantse oodates ning etenduste vahepeal oli aega jälgida teiste tegemisi staadionil ning proovida leida tuttavaid nägusid.

Ja saigi läbi meie tantsupidu … Oli emotsioone ja pisaraid.

VI päev

Viimane päev Tallinnas. Jäänud on veel rongkäik. Klass sai korda sätitud lausa imekiiresti. Lauad kapi otsast alla, toolid tagasi, ülevaatus, et arvuti ja kõik on omal kohal ning sodi maha ei jääks, ja ongi minek! Kohvrid ja kotid jäävad esialgu koolimaja koridori ootama rongkäigust naasmist.

Rongkäik oli veidi vesine. Õnneks sadas vihma küll vähe ja pausidega, nii et kõige raskem asi oli proovida otsustada, kas vihmakeep seljas hoida või ära võtta.

Käigult kiire intervjuu Delfile – ajakirjanikele jäi rongkäigus ette meie laste juhendaja Stevelin.

Viis kilomeetrit rongkäiku tundus vahepeal venivat teosammul. Ilmselt vist kõige väsitavam ja raskem osa just laste jaoks. Oleks siiski tore olnud, kui kogu rühm oleks rongkäigus olnud.

Epiloog

Ja selline meie pidu sai. Veidi väsitav, aga peale paarinädalast puhkust oleks valmis kasvõi kohe uuesti minema!

Järgmise peoni!

Gert Lutter,
IT-spetsialist
Jaga: Twitter Facebook Leia meid Instagramist!

Kuulutused

Galerii