Kui aus olla, siis olen lükanud pikalt edasi lõpetamise peale mõtlemist, kuid õige pea on see juba siin, minu uksele koputamas. Siiski seisan ma tardunult teisel pool ust, kartes teadmatust, mis mind ees ootab. Olen olnud siin nii kaua, et ei kujutagi ette rutiini, milles praegune kool enam rolli ei mängi. Tean, et varem või hiljem tuleb mul see samm astuda, ja olen kindel, et peagi naeran rõõmsalt oma varasemate hirmude üle.

Möödunud kolmapäeval toimus kaua oodatud õpetajate päev. Saime lennuga kogeda, kuidas on olla tähtsaim tegelane klassiruumis. Pean tõdema, et päris keeruline oli toime tulla klassitäie erinevate isiksustega. Ise seda ametit pidada ma ei sooviks, aga hindan kõrgelt neid, kes selle tee on valinud.

Kokkuvõtteks soovin tänada kogu kooliperet. Aitäh, et olete aidanud mul kasvada. Aitäh, et olete mind proovile pannud. Südamest aitäh. Selle üheksa ilusa aasta vältel olen saanud alla kindla vundamendi, millele tulevikus gümnaasiumis või ükskõik kus mujal uute teadmistega maja ehitada. Olen veendunud, et Kuressaare Nooruse Kool jääb igavesti mu südamesse.