Miks hakkasid ajakirjanikuks? 
Kuidagi kujunes nii, et pärast keskkooli ja sõjaväge sattusime oma sõpruskonnaga tegema nalja- ja pilavideoid. See oli üsna uus asi siis. Aga Kuressaares oli sel ajal juba kaabeltelevisioon, mis näitas ka oma kohalikke videoid. Ja siis pakuti, et hakake kohalikku päevakaja saadet tegema. Eks see natuke selline huviringi moodi asi oli, aga tasapisi läks kõik edasi ja mitu aasta said linnainimesed vaadata oma TVd ja igapäevast uudistesaadet „Päevapeegel“. Pärast seda töötasin uudistetegijana Kadi raadios, mis just oli käima pandud, ja hiljem juba erinevates kohalikes ajalehtedes. 

Millistes ajalehtedes oled töötanud? 
Oma Saar, Saare Nädalaleht, Saarlane, Meie Maa, Saarte Hääl. 

Sa oled töötanud ka televisioonis ja raadios. Kus töötamine on sinu jaoks kõige põnevam olnud? 
Kõik töökohad on omamoodi põnevad. Ja nad on olnud ka üsna erinevad. Raadio on kuulaja jaoks nagu hea kaaslane, meeleolu tekitaja, kelle kõrval võid rahulikult midagi muud teha. Televisoon nõuab aga vaataja suuremat tähelepanu ja ekraani nägemisulatuses püsimist. Ajaleht on jälle kolmandat moodi – seda saab lugeda igal pool, ka vetsus, ja alati pooleli jätta, sest paberilt ei kao tekst kuhugi. Nüüd on siiski ka televisioon ja raadio muutunud ja nende saateid saab samuti igal ajal uuesti või tagantjärele vaadata-kuulata. 

Millistest teemadest sulle meeldib kirjutada? 
Ajalehes jagatakse teemad mitme inimese vahel, mulle antakse teha nii kultuuri- kui ka majanduse lugusid. Aga ka intervjuusid lihtsalt toredate inimestega. 

Kas sul on tööl ka naljakaid juhtumisi olnud? 
Kui ma raadiosse tööle läksin, siis juhtus mitu korda, et lugesin uudise ära ja seejärel ütlesin, et nüüd paneme käima järgmise video. Teised hakkasid naerma, aga mina ei saanud alguses midagi aru, mis valesti oli. 

Mitu raamatut sa oled kirjutanud? 
Mul on ilmunud ühe romaani kaks osa. 

Kust tuli idee kirjutada ajaloolist raamatut? 
Ajalugu on mind lapsest peale huvitanud, eriti meie oma rahva ajalugu. Ajaloosündmused on väga huvitavad. Ja kui nende kohta on ka veel väga vähe teada, siis hakkab paratamatult tööle fantaasia, et kuidas see kõik kunagi ikka oli. 

Sul on ilmunud ka väike luuleraamat. Kas plaanid veel luuleraamatuid kirjutada? 
Luuletusi olen vähehaaval kirjutanud küll ja võibolla mõne aja pärast saab neist tõesti ka uus raamat kokku. Aga raamat pole ainus luule avaldamise võimalus. Neid saab ilmutada ka ajakirjades, aga ka mõnel üritusel või sündmusel ette kandes. 

On sul peale kirjutamise veel hobisid? 
Väikestviisi tegelen oma lõbuks ka muusikaga, tinistan kitarri ja salvestan arvuti abiga lugusid. 

Räägi natuke ka oma lapsepõlvest. Kas sinu nooruses oli inimesi, kes sind kirjutamise juurde suunasid? 
Ma hakkasin lugema päris varakult, nelja-viieselt. Meil oli kodus päris palju raamatuid ja suurema osa neist jõudsin ma teismeeaks läbi lugeda, sealhulgas ka paksud ajaloolised romaanid. Väga huvitavad oli entsüklopeediad ja erinevad teatmeteosed, kust sai ilmaelu kohta palju teada. Ega kõigest alati päris aru ei saanud, aga see kõik avardas silmaringi ja kasvatas ka sõnavara. Kooli ajal kirjandite kirjutamine polnud seetõttu mingi probleem. Ja kirjutava ajakirjaniku töö juurde jõudmine paistab selles valguses ka täiesti loogiline. Ilukirjanduslikke tekste hakkasin kirjutama juba küpses eas. See oli mingi sisemine sund või noorpõlve võla lunastamine. Ja nii ta on läinud. Praegu nokitsen uuesti tööde kallal, millega vahepealsel koroona-ajal loominguline kontakt kadus. Ja suudan sellest jälle mõnu tunda.