üles
Kolmapäev, 25. mai 2022
YoutubeFacebookInstagram

Otsi

Sisesta otsitav sõna...
...või sind huvitav kuu:

Artiklite sarjad

Rubriigid

Valdkonnad

Õpilaste sünnipäevad

25. mai

27. mai

28. mai

29. mai

30. mai

31. mai

1. juuni

Töötajate sünnipäevad

29. mai

30. mai

Artikkel / PersonaaliaTulin, nägin ja võitsin
Artikkel, avaldatud 10. mai 2022, vaadatud 431 korda, autor Reet Lasn, klassiõpetaja
Brenda Autor/allikas: Gert Lutter

14. märtsist on meie majas praktikal kooli vilistlane Brenda Brant. Mul on olnud äärmiselt meeldivad kaks kuud töötada koos Brendaga. Nüüd, kus praktika lõpuni jääb ainult nädal, mõtiskleb Brenda, kuidas läks.

Millised mõtted ja emotsioonid sind valdavad, kui seisad oma vanas koolis tahvli ees õpetajana, mitte ei istu õpilasena klassis?
Väga hea tunne. Ma teadsin ammu, et tahan õpetajaks õppida ja tulevikus töötada just selles koolis, kus olen ise õppinud. Kool on juba tuttav, inimesed on tuttavad ja see aitab palju paremini kooliellu sisse elada. Samas ütleksin, et tunnen end väga vastutavana nende õpilaste ees. Kui mina neid mitu kuud pidevalt õpetan ja pärast nad midagi uut õppinud ei ole, pole minust klassi ees midagi kasu. (Õnneks peale pidevat korratabeli kontrolli olen aru saanud, et vähemalt korratabeli on nad enam-vähem selgeks saanud.)

Kuidas hindad enda praktikakogemust Nooruse koolis? Mis sind kõige rohkem ehmatas-üllatas-imestama pani?
Oma õpilaste hindamissüsteemi järgi ütleksin – suurepärane! Õpilased on väga vahvad ja võtsid mind kiiresti omaks. Tunnen, et ei tahakski nagu ära minna, hea meelega õpetaksin neid edasi. Kõige rohkem üllataski mind see, kui kiiresti lapsed mind omaks võtsid, olin ju täiesti suvaline tädi, kes neil järsku klassi ees seisis ja käskis õppima hakata. Suurt ehmatust mul otseselt ei olnudki, pigem hirm, kas saan piisavalt hästi hakkama ja ega mul juhe kokku ei jookse. Õnneks seda siiani pole juhtunud. Imestama pani mind see, kui palju tuleb õpetajal klassi ees improviseerida ja tundi muuta vastavalt sellele, mis tujus õpilased on, kas nad on väsinud, tüdinud vms. Selles osas olen selle paari kuuga kindlasti palju arenenud, vähemalt enda arvates.

Mida sa kõige rohkem õppisid praktika käigus?
Kõige rohkem õppisin iseennast tundma ja seda, kui hea mu pingetaluvus ja lastega läbisaamine on. Närv oli väga suur enne esimese tunni andmist, sest enne seda mul ise tunni andmise kogemus täielikult puudus. Olin neid õpilasi vaid nädal aega vaadelnud ja siis pidin juba ise neid õpetama hakkama. Samuti õppisin ma seda, et võid terve tunni minuti pealt ette planeerida, kuid lõpuks on ikka õpilased need, kelle taktikepi järgi õpetaja tantsib.

Millised on su edasised plaanid? Kes sinust tulevikus saab?
Edasised plaanid on ikka kool ära lõpetada ja tulevikus loodetavasti siinsamas Nooruse koolis klassiõpetaja olla.

Matemaatikatundide andmine tundus sulle natuke hirmutav. Kuidas läks? 
See mitte ainult ei tundunud hirmutav, vaid oligi. Lisaks 2. klassile andsin matemaatikat ka 7. ja 8. klassile ning see üleminek oli meeletu. Võrreldes minu „juntsudega“, nagu ma neid hellitavalt nimetan, olid 7. ja 8. klassi õpilased palju suuremad ja hirmutavamad. Mul endal kooliajal polnud matemaatika kõige tugevam külg ja seega mõtlesin, mis õpetaja mina siis nüüd neile olen. Õnneks tegin kodus kõvasti ettevalmistusi tundideks, et mitte endale piinlikkust valmistada, kui keegi midagi küsib, ning andsin oma tunnid ära. Kuidas õpilased mind hindasid, seda ma ei tea, kuid ise olin päris uhke enda üle, et selle ära tegin. Samuti sain endas kindlustunnet juurde, et saan hakkama, ja põhikooli ning gümnaasiumi hinded ei välista, et minust võib saada kunagi matemaatikaõpetaja.

Reet Lasn,
klassiõpetaja
Jaga: Twitter Facebook Leia meid Instagramist!

Kuulutused

Galerii