Kuidas Sul läheb, Endel Tustit?

Kui hästi läheb, siis oktoobris saab 50 aastat sellest, kui alustasin treenerina ja kooliõpetajana.

Millega tegeled?
Aja sisustamisega pole mul kunagi raskusi olnud. Juba viiendat aastat kirjutan e-etteütlust, on väga huvitav. Igas kuus püüan lugeda ühe raamatu. Kui suvel ei jõua, siis sügisel ja talvel teen tasa. Sel aastal olen graafikust ees. Igal kolmapäeval ja reedel on trennipäevad Orissaares. Kaks rühma. Harjutame ka TV 10 OS võistlusteks. Treeninguteks tuleb eelnevalt valmistuda (s.t lugemist). Elan põhiliselt maal ja siin tööst puudu ei ole. Jälgin igapäevaseid uudiseid. Proovin asjadest aru saada.

Kuhu olen jõudnud?
Olen jõudnud ühe projektini (projekt – mulle mittemeeldiv sõna), millest ma praegu ei saa rääkida. Ettevalmistused on tehtud. Loodan, et saab ka teoks. Kaks aastat tagasi, suvel, tegin proovi, oli väga huvitav.

Tempus fugit.

KOROONAST ja SOODAST

Pühapäev, 13. veebruar 2022. a. Eesti U-14 kergejõustiku meistrivõistlused Tallinnas on lõppenud „suht“ hästi. Võistluste viimasel alal, 4 x 200 meetri teatejooksus on saavutatud pingelises võistluses esikoht ja poistel kuldmedalid kaelas. Nägudelt peegeldub siirast rõõmu. Kahe päeva jooksul kogunenud võistluspinge on saanud hea lahenduse. Kojusõit võib alata. On koroonaaeg. Võistlustel suhtuti piirangutesse täie rangusega.

Poolel teel Tallinnast Virtsu tunnen, et keegi on tulnud mulle nina kaudu külla. Tunnen ninas sügelust. Vanarahvatarkus ütleb, et kui nina sügeleb väljast, räägitakse sind taga, aga kui seest, siis tuleb keegi sinu juurde ja korraldab sulle probleeme. Järgmisel päeval tunnen end haiglaselt. Lähen apteeki ja ostan kaks testi „koroona“ kontrolliks. 30' pärast on selge, kes on mulle külla tulnud: testil on kaks punast triipu. Ei ole minagi koroonaviirusel kahe silma vahele jäänud. Esimesed kümme päeva lähevad küllalt kergelt. Pärast haigust teeme tööd edasi, 2 korda nädalas treeninguid ja kõiki teisi vajalikke igapäevaseid toiminguid. Paari nädala pärast pilt muutub. Tekib köha ja hääl kaob. Rääkimiseks peab kõvasti pingutama. Häälega on mul olnud probleeme varemgi. Kasutan raviks vanu võtteid: kuum tee, sooda-aur, kummeliaur jne ... Vahepeal on alanud Ukrainas sõda. Soovin osta poest soodat, aga kauplused on soodast tühjad. Sooda-auru ei saa teha. Tuleb meelde, et kodus (maal) on köögikapis koht, kus alati on soodapakk asunud. Kuna kapis ei ole selles kohas reforme tehtud, avastangi pooliku soodapaki. Meel rõõmus, asun aurutama. Esimesed korrad on tulemuslikud.

Hakkan tundma huvi, mis ajast soodapakk pärineb. Pakki kaunistavad helesinised ja kollased lainelised 1–2 cm laiused triibud. Kirjad pakil on venekeelsed. „Söögisooda“, valmistatud 1976. a GOSTi järgi, hind 12 kopikat (võrdub selleaegse kõige odavama leivapätsi hinnaga). Valmistatud Lenini ordeniga autasustatud V. I. Lenini nimelises Lisitšanski soodatehases. Guugeldamise tulemusel leian, et Lisitšanski linn, ligikaudu 100 000 elanikku, asub Luganski oblastis Ukarainas.

Jään mõtlema.

See soodapakk pärineb ajast, kui sinivalgetele Adidase tossudele või naelkingadele mustade paelte pealepanemise eest võisid Soomes toimuvatest võistlustest suu puhtaks pühkida. Ukrainlased kasutasid aga uhkelt oma rahvuslipu värve täiesti avalikult.

Peab tõesti sooda olema, et sellist rahvast rünnata.

Aprill 2022