Kui vanalt sa esimest korda mootorratta selga istusid?
Mina istusin esimest korda tsikli selga 5aastaselt, see oli PW Yamaha 50cc.

Mis on olnud sinu edukaim maailmameistrivõistlustel osalemise aasta?
Tulemusi silmas pidades 2006. aasta – hooaja lõpetasin 5. kohaga.

Mida positiivset ja negatiivset motosport sulle andnud on?
See on raske küsimus. Kuna ma armastan motokrossi, siis midagi negatiivset on raske välja tuua. Eks vigastused on selline negatiivne pool, aga ma olin ja olen kogu aeg arvestanud, et see on osa motokrossist. Positiivsena võiks välja tuua kogu elustiili. Olen kohtunud erinevate inimestega ja reisinud kogu maailma läbi ning teen seda, mida mulle kõige rohkem meeldib teha. Ja muidugi kõik need detailid tsiklil, mida saan arendada.

Mis on olnud sinu raskeim vigastus?
Eks kõik vigastused on suht rasked. Neeruvigastust võib lugeda kõige raskemaks.

Kui palju teed trenni?
Praegu ma enam ei treeni nii nagu varem. Aga tsikliga 4-5 korda nädalas + muu treening sinna juurde. Praegu teen umbes neli tsiklitrenni kuus ja kogu muu treening on ka lohakaks jäänud. Keskendun rohkem oma perele ja pakun samu võimalusi nii nagu minu isa kunagi minule. Eks krossist teenitud raha olen investeerinud siia ja sinna, aga ma pole eriline ärimees. Mulle meeldib elada lihtsat elu ja nautida oma pere ja sõprade seltsi. Praegu aitan juhendada noori krossisõitjaid. Ma ei nimeta ennast treeneriks, kuna praegu mul kulub väga palju aega oma lastele ja selle kõrvalt juhendan ka teisi motokrossisõitjaid.

Mille ja kelle innustusel hakkasid motospordiga tegelema?
Kuna kogu mu perekond on seda teinud ja väikse poisina tundsin suurt huvi selle vastu, siis lõpuks saingi endale oma tsikli.

Kes on olnud sinu jaoks läbi aegade motokrossis eeskuju?
Neid on olnud palju. Raske on kedagi eraldi välja tuua.

Aga kui peaks ühe nime nimetama?
Kogu Leoki pere. Kui ma praegu sellele tagasi vaatan, siis mina ise. Keegi ei saa sind millekski sundida. Kõik selle isu, tahtmise ja riskimise saad sa ise teha. Unistad kellekski saada, pead ikkagi ise tegutsema. Ja tahad parem olla kui su eeskuju.

Mis on sinu soovitus noortele ja vanematele motohuvilistele?
Lastevanematele: ära ela oma unistusi läbi laste. Laps peab ise seda väga tahtma. Peab rääkima ja küsima, kui tahab väga midagi teha. Leidma selle ōige ala või tegevuse. Noored peavad ise ka kindlad olema, mida tahavad. Ei pea halli massiga kaasa minema. Erinedki teistest ja see pole häbiasi. Ja kui oled valinud mingi tee, siis peab panustama ka sellesse. Võid ju unistada lotovõidust, aga kui piletit ei osta, siis sa ei anna õnnele isegi võimalust. Saab ka paremini öelda: suurelt unistamine tähendab ka suurelt ohverdamist, higi, vaeva, valu ja aja kulutamist. Olgu selleks õppimine, kunst või muusika.

Aitäh sulle, Tanel Leok, et leidsid aega vastata, ning palju edu ja jõudu sulle!💪

Intervjuu on valminud eesti keele tunni raames.