Otsi
Artiklite sarjad
- n päeva lõpetamiseni (34)
- Eesti päev (15)
- Bookstagramid (35)
- Koolilehe jõululood (16)
- Suveseik (16)
- Meie koolimaja 45 (6)
- #muusikasoovitus (6)
- Nädala kunstitöö (16)
- Kuidas läheb? (17)
- Õpilane küsib (8)
- Teel ajalukku (41)
- Elu pärast KGd (50)
- Kuu tegija (15)
- Töö ja kool (13)
- Inspira 15 (22)
- Arhiivinurk (48)
Rubriigid
Valdkonnad
Õpilaste sünnipäevad
19. märts
- Eerik Elias Rekaya 5.b
- Erik Jürgenstein 8.a
- Kristel Salda 9.b
- Loo Laula 9.a
20. märts
- Gete Kajupank 1.c
- Karoli Reinart 8.d
- Marii Nuum 7.b
- Mattias Markov 2.b
- Mia Marell Jalak 4.a
21. märts
- Hanna-Liisa Köster 4.b
22. märts
- Ken Kristen Rüütel 9.a
23. märts
- Kaur Piik 7.b
25. märts
- Ekke Kirs 5.c
- Henriko Gregor Mägi 4.c
- Jonatan Kuppart 8.d
- Linda Männik 9.a
- Mia-Loviise Ivalo 3.a
Töötajate sünnipäevad
20. märts
- Aire Siinvert
21. märts
- Katrin Liiv
- Liivi Erlenbach
23. märts
- Aleksei Jermolov
- Maren Asumets
24. märts
- Eveli Põld
26. märts
- Iryna Piddubna
Ühiskond on teinud, teeb praegu ja tõenäoliselt teeb ka tulevikus vigu. See on normaalne, peamine on, et neist õpitakse. Kui takerduda liialt minevikku, on raske pürgida parema tuleviku poole. Nagu Toomas Hendrik Ilves on öelnud: „Mis on toonud meid siia, see enam edasi ei vii.“
Rahva suhtumine teistesse ja endasse, mis on juhtinud meid, eestlasi, tänastesse uskumustesse ja eneseväljendusse, ei ühildu enam uute, 21. sajandi normidega. Eilne arvamus ja maailmavaade on küll toonud mind ja kogu Eesti rahvast praegusesse hetke, kuid homme on uus päev. Uued võimalused, kaasaegsemad arvamused.
Ühtehoidva rahvana saame koos tulevikuks valmistuda. Saame muuta mõtteviise, leida uusi lahendusi, hoolitseda oma looduse eest, et seda saaksid nautida ka järgnevate põlvkondade uhked eestlased. Samuti tuleks kaitsta rahvast just tema enda eest.
Eestlasena armastan seda riiki ja rahvast, inimesena ihkan vahel elada ükskõik kus mujal. Kriitilistel hetkedel on Eesti rahvas valmis käsi põimima ning koos enda eest võitlema. Selle näiteks võib tuua ka laulva revolutsiooni. See ei kujutanud endast vägivalda. Eestlased on ikka olnud pigem verbaalne rahvas, kes olukorrale vastavalt hellalt sõnu poetab või nendega sügavalt haavab. Nii ka enda rahva seas.
Seetõttu sooviksin vahel põgeneda võõrasse riiki, alustada puhtalt lehelt. Sellele pikemalt mõteldes jõuan siiski ikka ja jälle samale järeldusele. Põgenemine ei muudaks midagi. Aitaks kodumaale jäämine ja probleemide lahendamine kogu rahvaga.
„Niisama ei juhtu midagi, esimese otsustava sammu peab inimene ikka ise tegema,“ sõnas kord lauljatar Sünne Valtri ja ma nõustun. Ei tohiks keskenduda vanadele vigadele, vaid parema ühiskonna loomisele. Tuleb muuta midagi täna, et eestlastel oleks ka homne.