üles
Reede, 19. aprill 2024
YoutubeFacebookInstagram

Otsi

Sisesta otsitav sõna...
...või sind huvitav kuu:

Artiklite sarjad

Rubriigid

Valdkonnad

Õpilaste sünnipäevad

19. aprill

20. aprill

22. aprill

23. aprill

24. aprill

25. aprill

26. aprill

Töötajate sünnipäevad

21. aprill

25. aprill

Intervjuu / PersonaaliaElu pärast KGd: Merje Klopets
Intervjuu, avaldatud 10. detsember 2019, vaadatud 4804 korda, autor Eve Tuisk, eesti keele ja kirjanduse õpetaja
„Kus ma ka ei käi, Saaremaa on alati südames! Foto on tehtud oktoobris Gruusias.“ Autor/allikas: erakogu

Kui KG 24. lennu vilistlane Merje Klopets Saaremaale tuleb, leiab ta siit mingi mõnusa rahu. Kui Merje hommikuti kohvi joob, eelistab ta selle kõrvale lugeda paberlehte. Kui Merje tööd teeb, on tema jaoks oluline, et see maailma paremaks muudaks. Üle kõige väärtustab ta aga inimestevahelisi sidemeid ja nende hoidmist!

Oled KG 24. lennu vilistlane, sinu klassijuhatajad olid Marju ja Argo Kirss. Kui palju oma tegemistes klassikaaslaste ja -juhatajatega kokku puutud?
Mul õnnestus KGs õppida alates lausa algklassidest peale ja terve aja just B-klassis. Klassi- ja koolikaaslaste seast leidsin omale mitu head sõpra, kellega siiamaani tihedalt läbi käime. Meil on klassikaaslaste hulgas õnneks ka neid, kes aeg-ajalt ikka kogu kamba kokku kutsuvad. Klassijuhatajaid Marjut ja Argot nägin viimati keskaja elamuskeskuses Archebald, mis on nende uueks vahvaks ettevõtmiseks.

Kuuldavasti käisid hiljuti KGs – mis toob siia tagasi? Mida üldse Saaremaa sinu jaoks tähendab?
Seekord tõi mind tagasi võimalus anda Tagasi Kooli programmi raames karjääriteemaline külalistund. Rääkisin kaheksandikele oma ametitest ja nemad omakorda tundsid huvi, mis on ajakirjanikutöös kõige toredam või kui palju pangas palka saab.

Saaremaa on minu jaoks kodu. Iga kord, kui Saaremaale tulen, leian mingi mõnusa rahu, mida igal pool ei ole. Küllap ma ikka tulen siia kunagi veel püsivamalt tagasi.

KG heade inimeste jutupuhumise kohas külalisi jätkub! Pildistas Gert Lutter.

Milline õpilane sa kooliajal olid? Kas ja kui palju on KG mõjutanud sinu praeguseid valikuid? Keemikut sinust saanud ei ole. :)
Eks ma selline aktiivne oivik olin. Põhikoolis läks mul kusjuures ka keemia nagu lepase reega, aga keskkoolis tundsin, et mu tugevused on pigem keeltes ja sotsiaalteadustes. Koolis oli igasuguseid ägedaid tegemisi, milles lisaks õppetegevusele osaleda. Eredamalt on meelde jäänud koolilehe tegemine, kus me tüdrukutega usinasti aina kirjutasime, aga küljendus ja trükipool ei jõudnud alati järele. Ka kooli ajaloost filmi tegemine, teleuudistesaate kokkupanek ja Kohta-Järve noortele eesti keele praktika andmine meenutavad rõõmsalt keskkooliaega.

Aastal 2001 koolilehtede tegijatele mõeldud Noorte Meediaklubi meedialaagris. Merje on fotol just kirjutamas uudislugu, mis hiljem auhinnatud sai. Kõrval on tema esimene mobiiltelefon, Nokia 5110!

Kas kirjutamispisiku said gümnaasiumiajal või hiljem? Oled ju olnud ajakirjanik Meie Maas, Postimehes, nüüd kirjutad Swedbanki blogis Kukkur.
See pisik püüdis mind kinni gümnaasiumis. Kümnendas klassis avaldati mu esimene artikkel Meie Maas. Oi, kuidas ma ootasin selle ilmumist! Kuna pidin omajagu ootama, kahtlustasin vahepeal, et äkki seda ei avaldatagi. Pärast artikli ilmumist lõikasin selle lehest välja ja jätsin mälestuseks. Ülikooli ajal Meie Maas töötamine oli sellele loomulik jätk. Suved Meie Maas olid erilised: meile, noortele, anti palju vabadust ja saime oma loovuse tööle panna. Ega Saaremaal ju alati nii palju uudiseid ole ja vahel juhtus ikka, et noortel reporteritel tuli uudiseid minna turule otsima või helistada vallavalitsused läbi. Mu lemmik oli olukord, kus peatoimetaja ütles, et viie minuti pärast on meie toimetuse ukse taga kaks inimest Iirimaalt ja ma võiksin nendega pikema loo teha. Muud ma nendest sel hetkel ei teadnud, aga päris tore lugu tuli kokkuvõttes.

Kümme aastat tagasi ütlesid koolilehele Meie KG nii: „Kuni on inimesi, kes armastavad hommikul läbi kastese muru postkastini sahistada, sealt ajalehe võtta ja seda siis kohvi kõrvale lugeda, jääb ka paberleht püsima.“ Kas oled ise paberlehe ja -raamatu lugeja või naudid pigem digivõimalusi? Milline on su viimase aja suurim lugemiselamus?
Ma kuulun siiani nende sekka, kes hommikuti kohvi kõrvale värsket paberlehte loevad. Kuigi loen ka digis, on paberist lehtedel ja raamatutel oma võlu. Raamatuid on mul praegu terve virn ootel, aga viimasel ajal ei ole piisavalt lugeda jõudnud. Mulle meeldivad sellised heas mõttes vimkaga raamatud, näiteks Fredrik Backmani „Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust“ või Heli Laaksoneni luuletused. Aga ka need, mis panevad elu peale teisiti mõtlema, nagu Nora Ikstena „Emapiim“ või Julian Barnesi „Kui on lõpp“.

Miks sa möödunud suvel arvamusfestivalil osalesid? Ma olen ikka imetlusega vaadanud nende inimeste poole, kes seal „arvamaskäivad, kellele Eestis ja maailmas toimuv korda läheb. Kuidas tundub, kas eesti inimene tahab kaasa rääkida ja julgeb ning oskab lahendusi pakkuda?
Soovitan julgelt teistelgi augustis sammud Paidesse seada, sealne Arvamusfestivali melu on eriline. Kuressaarest Paidesse sõit võtab ligi 5 tundi, selle tee proovisin ise järele. Seekord osalesin Arvamusfestivalil tulevikumajanduse ala korraldajana ja minu meelest võib küll öelda, et Arvamusfestivalil eesti inimene lööb kaasa ja arvab julgelt. See, mida sa ka mainisid – lahenduste pakkumine, on minu meelest eriline kvaliteedinäitaja. Inimene, kes näeb lahendusi, ei jää kunagi hätta.

Sul on olnud erakordne aasta: said teise magistrikraadi (organisatsioonikäitumine) Tallinna Ülikoolist, eelmine on pea 10 aasta vanune kraad Tartust. Mis sind taas koolipinki viis? Kas ja mis on selle aja jooksul ülikoolihariduses muutunud?
Mul on jah see häda küljes, et tahan pidevalt edasi areneda. Kaks aastat tagasi tundsin, et aeg on uuesti koolipinki minna. Kuna mulle pakuvad huvi nii personalivaldkond kui psühholoogia, oli organisatsioonikäitumine täpselt õige eriala. Võrreldes mu õpingutega Tartu Ülikoolis oli vahepeal muutunud see, et nüüd oli palju vähem paberil materjale (rohkem digis) ja palju rohkem on ülikooli tulnud minusuguseid elukestvaid õppijaid. Õppejõud on sama inspireerivad ja muhedad nagu alati.

Sinu tegemisi vaadates on näha, et oled võrdväärselt hea nii meeskonnamängijana kui ka üksiktegijana, see ei ole väga tavapärane. Kuidas nii saab? Kuidas tänapäeva kooliõpilastes sellist asja arendada saaks?
Ma olen jah selline tüpaaž, kes on väga iseseisev, aga samas armastab ka õlg-õla-tunnet. Üksi ei suuda ju keegi midagi suurt korda saata, alati on vaja inimesi enda ümber ja iga olulise õnnestumise alus on üksteist austav koostöö. Kui tulemusi saavutatakse ainult läbi hammaste üksteisega suheldes, ei ole see jätkusuutlik. Tänapäeva kooliõpilastes harjutatakse koostööd aina rohkem, näiteks grupitöid ja projektõpet on aina enam. Veel olulisem on vastutuse võtmise oskus nii üksinda kui ka grupis. Selleks tuleb lastele anda võimalusi ja julgustust, sest põhiliselt õpitakse kogemustest – olgu siis positiivsetest või negatiivsetest.

Oled olnud otsapidi EV 100 turundustiimi liige, teie pere oli suvisel juubelilaulupeol esindatud kolme põlvkonnaga, Hooandjas toetad kodusaare ning kultuuriga seotud projekte, aga tööalaselt toimetad pigem „rahamaailmas. Mis sulle siis hingelähedane on – kodumaa, meie juured ja kultuur või ...?
See kõik on mulle tähtis. Kusjuures see „rahamaailmas“ toimetamine on tegelikult samuti seotud ühiskondliku panustamisega. Mul on praegu kõige ägedam amet pangas – tegelen erinevate algatustega, mille kaudu Swedbank ühiskonda oma panuse annab. Nii oleme asutanud ja toetame siiani Noored Kooli ja Tagasi Kooli programme, Prototroni rahastut ja Terviseradasid. Koos Heateo Sihtasutusega veame annetuskeskkonda „Ma armastan aidata“ ja koos kõikide kolleegidega teeme igal aastal palju heategusid, panustades vabatahtlikena nii meeskondades kui individuaalselt. Näiteks novembris kogusime kolleegidega Toidupangale üle ühe tonni toitu. Minu jaoks on oluline teha sellist tööd, mis teeb maailma omal moel paremaks paigaks. On mõnus mõelda, et kõik mu senised töökogemused kattuvad minu jaoks selle eesmärgiga.

Tööpilt. Novembris andis Merje noortekonverentsil Lahe Koolipäev üle Hea Eeskuju stipendiumi. Pildistas Tanel Murd.

Kui peaksid oma elu tähtsündmusi järjestama, siis millised neist moodustavad TOP3?
Minu elu tähtsündmused on kindlasti seotud minu perega. Inimestevahelised sidemed ja nende hoidmine on minu jaoks kõige tähtsam.

Aasta pimedaim aeg on käes, samas jõulud, valguseaeg, on ukse ees – milline su lemmikaastaaeg üldse on? Kas uusaastalubaduste andja oled või pigem mitte? Siinkohal on sul võimalus oma koolile ja õpetajatele midagi soovida. :)
Kuna suvel saab kõige rohkem Saaremaal olla, siis äkki suvi? Samas olen talvel sündinud ja naudin lund, nii et ehk hoopis talv? Igal aastaajal on oma võlu. Uusaastalubadusi olen viimastel aastatel andnud ja päris põnev on aasta lõpus vaadata, kuidas läks. Pean ütlema, et minu lubadused on olnud üsna realistlikud, nii et võin endale ka selle aasta lõpus õlale patsutada. Oma armsale koolile ja sealsetele õpetajatele soovin alati pärituult ja lennukaid ideid! Nagu Toomas Takkis ikka ütles – „kasta on vaja!“.

PS! Pean päris lõpetuseks ikkagi ära küsima – kuidas sulle meeldib olla n-ö teisel pool mikrofoni, st vastata ise „ajakirjaniku küsimustele? Meie esimene intervjuu aastal 2006 oli teadupärast vastupidiste rollidega. Millist nõu mulle kui iseõppinud ajakirjanikule edaspidiseks annad?
Mulle meeldib vahvate inimestega rääkida, olgu siin- või sealpool mikrofoni. Seega ühte rolli ma teisele eelistada ei oskagi. Tagasisidena sulle pean ütlema, et küll sul on ikka hea eeltöö tehtud! See on juba pool võitu! Nõu ei ole sulle vaja andagi: ajakirjanikuleib ootab, kui kunagi õpetajatööle vaheldust otsid.

Eve Tuisk,
eesti keele ja kirjanduse õpetaja
Jaga: Twitter Facebook Leia meid Instagramist!

Kuulutused

Galerii