Kujuta ette end olukorras, kus oled lukustatud ühte tuppa ning sa ei tea, mis toimub. Kui uurid lähemalt, märkad, et oled toas koos ühe eestlase ja ühe jaapanlasega. Eestlane tõstab käe, et kätt suruda, jaapanlane kummardab. Kummaga hakkaksid esimesena rääkima?

Ma arvan, et sõnale 'kultuur' täpset selgitust leida on keeruline. Mina näen, et kultuur on rahvas ja rahva soov ja vajadus koos teha, luua ja kogeda. Noorena on seda ilmselt kergem mõista läbi kontsertide, festivalide ja muude ürituste.

Oled sa kunagi mõnel sellisel üritusel olles kogenud, kuidas sinu ja mõne teise täiesti võõra inimese vahel tekib kontakt ja teie sarnased huvid ja näiteks muusikamaitse teid kokku toovad?

„Keel on, mis üht rahvast rahvaks teeb …“

Kui Carl Robert Jakobson need sõnad ütles, oli rahvuslik ärkamisaeg ja eesti keele ning rahvuse üle arutleti palju. Täna soovin ka mina arutleda eesti keele tuleviku ja rahvuse kandja rolli üle.

Kas olete kunagi võtnud riiulist raamatu ja siis selle kohe tagasi pannud, sest raamatu kaaned on liiga igavad, sellepärast, et raamatus on liiga palju lehekülgi, või vahest ka lihtsalt sellepärast, et raamatus pole mitte ühtegi pilti? Ma usun, et kõik on seda vähemalt ühe korra oma elus kogenud.

„Kui kogu rehkendust ei jõua, tee pool, aga tee hästi.“ Seda tsitaati teavad vast kõik eestlased. Oskar Lutsu „Kevadet“ on lugenud vanaemad ja vanaisad, emad ja isad, pojad ja tütred. See kuulus raamat ühendab erinevaid põlvkondi. Või kui keegi ütleb, et sa teed kilplase tööd, siis kõik saavad aru, millest jutt käib.

Raamat – see võib olla tükk meelelahutust nagu sinu lemmik fantaasiaromaan, tähtis ajalooallikas, näiteks kellegi tähtsa isiku elulugu, õppematerjal, nagu sinu eesti keele õpik või lihtsalt hunnik paberilehti kaante vahel; oleneb vaid sellest, mis eesmärgil sa seda kasutad ja kuidas sa seda näed. Raamatusse saab kirjutada, joonistada või jätta see hoopikski tühjaks, sest neid tehakse ju siiski iseendale või teistele – rahvale.

Palun teil kujutada ette kellegi kodu. Kodud on tavaliselt üsna ühesugused. Seal on magamistoad voodite ja riidekappidega, köögid külmkapi, pliidi ja söögilauaga, vannitoad pesumasinate ja kõige muu vajalikuga ning elutoad diivanite, tugitoolide, televiisorite ja riiulitega. Kui kujutada ette kellegi kodu, tundub tavaline, et nendes tubades on ka raamaturiiulid.

Kindlasti olete ajalootundides rääkinud Eesti iseseisvusest ja taasiseseisvusest. Ka mina olen, kuid pole kunagi mõelnud sellele, kui tähtis oli kõigile reameestele, kirjanikele ning lihtinimestele päriselt oma riik ja teistest mittesõltumine. Kunagi oligi nii, et ärkasid hommikul üles ja kartsid, et võib-olla homme enam siin voodis ei ärka, vaid oma kodust, perest ja isamaast eemal, palju kaugemal – Siberis.

Head kaaslased! 128 aastat tagasi kirjutas Juhan Liiv luuletuse „Kas ma Eestit unes nägin?”. Nüüd, küll läbi raskuste, aga siiski, on Eesti vabariik ja me ei pea sellest enam unistama. Nüüd saame unistada Eesti tulevikust. Aga milline on see tulevik, millest unistada?

„Eestlane olen ja eestlaseks jään“ on kuulus lugu, mis räägib uhkusest olla eesti rahvusest, kuid kes ja milline on eestlane?

Siia maailma olen ma sündinud eestlasena ja ma olen selle üle väga uhke. Mul on hea meel, et olen sündinud riigis, kus mul on palju võimalusi elus nii hariduses, elukutses kui paljudes muudes valdkondades.

Austatud kaasmaalased. Räägin teile loo oleviku ja mineviku olemusest ning erinevusest.  

Unenägusid on palju ning erinevaid. Üks olulisem kui teine. Siin on üks unenägu, mida võisid unes näha paljud meie esivanemad.

Kui väikseks peate Eestit teie? Minu jaoks on ta maailma suhtes nagu pisike täpike. Ka Euroopas on Eesti üks väiksemaid riike. Isegi siinsamas Eestis olles tundub kõik ikkagi kuidagi väga väike, kuid samas ka väga kodune. Ehk olete teiegi kokku puutunud olukorraga, kus reisite oma kodukohast kaugele Eesti teise otsa ning seal kohtute juhuslikult mõne enda tuttavaga ja siis ahhetate: „No küll see Eesti on ikka väike!“ Aga mida suudab siis selline väike riik korda saata? Milleks me teistele riikidele olulised oleme, miks meid lihtsalt mõne teise riigiga kokku liidetud pole? Kuidas oleme suutnud end tervele Euroopale tõestada?

2.a klass kirjutas ja esitas klassis kõned Eestimaale. Meie kooli Eesti Vabariigi aastapäeva aktusele valis klass välja kõned, mida saame nüüd koos lugeda.

Eesti vabariigi sünnipäevaks kirjutasid ja kujundasid 4.c klassi õpilased omaloomingulisi raamatuid. Siinkohal pakume teile väikese valiku noorte autorite loometegevusest.

Ühiskond on teinud, teeb praegu ja tõenäoliselt teeb ka tulevikus vigu. See on normaalne, peamine on, et neist õpitakse. Kui takerduda liialt minevikku, on raske pürgida parema tuleviku poole. Nagu Toomas Hendrik Ilves on öelnud: „Mis on toonud meid siia, see enam edasi ei vii.“

Rahva suhtumine teistesse ja endasse, mis on juhtinud meid, eestlasi, tänastesse uskumustesse ja eneseväljendusse, ei ühildu enam uute, 21. sajandi normidega. Eilne arvamus ja maailmavaade on küll toonud mind ja kogu Eesti rahvast praegusesse hetke, kuid homme on uus päev. Uued võimalused, kaasaegsemad arvamused.

Ma olen tänulik, et sain sündida sellisesse kohta nagu Eesti. Vahepeal olen ma mõelnud, et oleksin võinud sündida mõnda teise riiki, sest olen tundnud, et peaksin elama mõnes teises kohas, aga praegu pole mul sellist tunnet ammu olnud.