Lumi tuiskab ja tuul nüüd maratoni jookseb, käes on talv.

Soojus kaob kehast ja uinudes on külm, käes on talv.
Köögis, kus pere saab kokku ja juttu ketrab, on külm. Käes on talv. 

Mul on külm, aga mõte sinust hoiab mind soojas, käes oli talv.
Mul on külm, aga mõte oma riigist hoiab mind veel elus, käes oli talv.
Ma annan endast kõik ja võitlen viimse veretilgani. Käes oli talv. 

Talv kui aastaaeg on olnud alati sama, kõige külmem aeg kevade ja sügise vahel, mil päevad on lühikesed. Kuid iga talv pole alati sama. Ühel talvel mõeldakse, et meil on külm, sest keegi pole kodus ahju kütnud. Talvel mitukümmend aastat tagasi mõeldi: meil on külm, sest kodu pole. 

Õues on lumi ja jää. On käes külmim aastaaeg, mil on ka Eesti Vabariigi sünnipäev. Minevik Eestil vaba riigina on lühike, kuid eestlusel pikk. Võidetud vabadus ja siis kaotatud iseseisvus, kuid lootus sureb viimasena.  

Kui palju võib muutuda selle paarikümne aastaga. Inimene minevikust näeb Eestit vabana unes, kuid minu jaoks on see olnud reaalsus sünnist saadik. Kaitskem seda fakti, et oleme vabad ja saame öelda, et meil on oma riik, mis on vaba. Meil on oma Eesti Vabariik. 

* Mõtisklus on kirjutatud kirjanduse tunnis.