Mina leian, et me võiks unistada ühtsest Eestist. Sellisest Eestist, kus on kõigil hea. Sellisest Eestist, kus me kõik hoiame ja austame üksteist ning oma kultuuri. Hetkel oleme me seisus, kus eesti keelt osatakse aina vähem ja inglise keel võtab aeglaselt meie keele üle. Unistuste Eestis mina seda probleemi ei näe, sest eesti keel on meie kultuuri alus, ja kui kaob keel, kaob ka kultuur. Seega me peame oma keelt hoidma.

Teiseks näen ma unistuste Eestis ühtsemat koostööd poliitikas. Ma ei pea silmas, et me peaks looma ühe suure erakonna. Kindlasti mitte! Selle all ma unistan poliitikutest, kes juhivad meie riiki ilma üksteise halvustamise ja tühiste vaidlusteta, sest riiki ei saa juhtida inimesed, kes üksteisest lugu ei pea.

Järgmisena näen ma Eestit, kus me hoiame oma loodust, sest sealt on pärit enamik meie mütoloogiat ja mütoloogilisi tegelasi. Loodust hoides hoiame ka oma mineviku ja vanarahva uskumusi.

Viimaseks näen ma Eestit, kus kõik on võrdsed. Praeguse Eesti suur probleem on näiteks palgalõhe, ma leian, et taolisi võrdsuseprobleeme on näha ka mujal. Näiteks näen, et noortel on oma häält raskem kuuldavaks teha. Öeldakse lihtsalt: „Sa oled noor, mis sa ikka tead“ ja see näitab, et vanemad ei austa nooremaid, aga austuseta ei saa toimida mitte ükski riik.

See on Eesti, mida mina unes näen ja millest unistan. Loodan väga, et vähemalt midagi nendest unistustest saab kunagi reaalsuseks, kui me kõik koos selle nimel töötame. Parema Eesti ja parema tuleviku nimel on seda vaja.

* Kõne on kirjutatud kirjanduse tunnis.