Äsja toimus meie lennu suusalaager, kus saime naerda, lumes püherdada, õpetajate närve süüa ja palju muud. Koos oli meil ääretult tore ja lõbus.

Nüüd on möödas meie, üheksandike viimane võimlemisvõistlus ja jõulupidu meie armsas koolis, mis tõid kaasa palju pisaraid, naeru, uusi sõpru ja mis tulid imehästi välja. Peagi on käes aeg, kus peame valima valikeksami, ja see on samm, mis viib meid veelgi lähemale lõpetamisele.

Uku Mägi 9.d klassis arutles ühiskonnaõpetuses mitmekultuurilisest ühiskonnast.

„Kus laulavad langustid“ on väga sügav ja kaasahaarav raamat. Autor Delia Owens on raamatus esile toonud sellised teemad nagu loodus, inimeste omavahelised suhted, eraklus, eraldatus ja armastus ning otsib vastuseid mitmetele küsimustele. Mida teeb eraklus inimesega? Miks vanemad oma lapsed maha jätavad? Miks inimesed väldivad teatud inimesi, kes erinevad teistest?

Esimene september oli täpselt 41 päeva tagasi. Lõpetamiseni on jäänud 252 päeva. Veider on määratleda numbritega seda vähest aega kohas, kust kõik sai alguse. Kuressaare Nooruse Kool, varem tuntud kui Kuressaare Gümnaasium, on andnud mulle ellu kaasa meeletult palju asju: sõpru, kogemusi, unetuid öid, naeratusi, pisaraid. Kõik see on mulle olulisem, kui iial sõnadega suudan kirjeldada, kuid kõige olulisem on see, et leidsin iseenda. Kavatsen nautida neid loetud päevi, mil saan veel tuttavates koridorides ringi joosta.

Fred Jüssi „Olemise mõnu“ on minu üks öökapiraamatutest. Avad selle kust tahes, hetkega leiad end kaasa mõtlemas ja argipäevast kuhjunud infomullis segadus settib ...

Päris esimene tarkusepäev ehk 1. september on alati eriline. See jääb meelde ning tekitab elevust ka aastaid hiljem. Peagi põhikooli lõpetavad noored vaatavad tagasi oma koolitee algusele ning meenutavad seda.

Armsad õpilased, austatud õpetajad ja koolitöötajad, lugupeetud lapsevanemad!

Õnnitlen teid kõiki algava õppeaasta puhul! Вітаю вас з початком навчального року!

Kuressaare Nooruse Kool alustab oma teist tegutsemisaastat. Kuid kool on siin hoones tegutsenud natuke pikemat aega. 4. novembril 1976. aastal pandi nurgakivi uuele koolimajale Nooruse tänaval ning ametlikult algas koolitöö 1978. aastal, kui 1. septembril alustas siin koolimajas esimene lend õpilasi.

Vast on põhjust suvel kokku tulla ja meenutada toredaid aegu?

Õnnitlused kõigile lõpetajatele põhikooli lõpetamise puhul. Suur tänu koostöö ja toetuse eest auväärsetele lapsevanematele, peredele. Aitäh kõigile õpetajatele ja klassijuhatajatele. Esimesed olla – see on vast päris uhke tunne.

Rubriigis „n päeva lõpetamiseni“ on sellel õppeaastal 9. klassi õpilased toonud välja olulise nende jaoks.

Mida meie lõpetajad on ise oma viimasel õppeaastal siin koolis oluliseks pidanud?

Kui lõpetamiseni on jäänud vähem kui kaks nädalat ja kohe-kohe on algamas eesti keele eksam, mõtisklevad 9. klasside juhatajad, mida nad klassiga koos oldud ajast kaasa võtavad ja mida neile teele kaasa annavad.

Kõik möödub nii kiirelt. Meil on jäänud vähem kui üks kuu kooli lõpuni. Selline tunne on, nagu mingi peatükk oleks vahele jäänud.

1. september 2013 oli päev, mil astusin siia koolimajja, ei õrna aimugi, mis mind siin ees ootab: klassiruum täis lapsi, mõni neist täiesti võõras, mõni juba natuke tuttavam. Sellest on möödas täpselt 3187 päeva, kuid mäletan seda päeva kui eilset.

Käisime 1. aprillil etlemas. Kaasas oli ka Kuressaare Gümnaasiumi vilistlane Henry Mänd. Mis seal toimus ja kuidas meil läks?

„Eesti keel on raske oma neljateistkümne käände, pööramistabeli, paljude reeglite ja ebareeglipärasustega. Üle kõige on eesti keel ilus. Nii kõlav, laulev ja voolav. Ta tuletab meelde kodu ja metsa ja maad, nelja aastaaega paljude lõhnade ja värvidega. Mina arvan, et eestlased on laulurahvas just sellepärast, et meie keel on nii laulev ja mänglev. Meie keeles on nii palju sõnu, et valikuid, milliseid sõnu millistega riimuma panna, ei ole raske leida.“

Meie kooli sööklas on võimalus süüa igal koolihommikul hommikuputru. See võimalus on kõigile ja täiesti tasuta, esimese kahe vahetunni ajal.

24. veebruaril käisime Nooruse kooli õpilasesindusega traditsiooniliselt vabadussõja ausamba juures kimpu asetamas. Meenutamaks neid, kes meie vabaduse eest võitlesid, ja olles tänulikud Eesti riigi eest.

Mõtisklesime ka üheskoos, mida Eesti riik meile tähendab.

Kui väikseks peate Eestit teie? Minu jaoks on ta maailma suhtes nagu pisike täpike. Ka Euroopas on Eesti üks väiksemaid riike. Isegi siinsamas Eestis olles tundub kõik ikkagi kuidagi väga väike, kuid samas ka väga kodune. Ehk olete teiegi kokku puutunud olukorraga, kus reisite oma kodukohast kaugele Eesti teise otsa ning seal kohtute juhuslikult mõne enda tuttavaga ja siis ahhetate: „No küll see Eesti on ikka väike!“ Aga mida suudab siis selline väike riik korda saata? Milleks me teistele riikidele olulised oleme, miks meid lihtsalt mõne teise riigiga kokku liidetud pole? Kuidas oleme suutnud end tervele Euroopale tõestada?