Ühtehoidva rahvana saame koos tulevikuks valmistuda. Saame muuta mõtteviise, leida uusi lahendusi, hoolitseda oma looduse eest, et seda saaksid nautida ka järgnevate põlvkondade uhked eestlased. Samuti tuleks kaitsta rahvast just tema enda eest.

Eestlasena armastan seda riiki ja rahvast, inimesena ihkan vahel elada ükskõik kus mujal. Kriitilistel hetkedel on Eesti rahvas valmis käsi põimima ning koos enda eest võitlema. Selle näiteks võib tuua ka laulva revolutsiooni. See ei kujutanud endast vägivalda. Eestlased on ikka olnud pigem verbaalne rahvas, kes olukorrale vastavalt hellalt sõnu poetab või nendega sügavalt haavab. Nii ka enda rahva seas.
Seetõttu sooviksin vahel põgeneda võõrasse riiki, alustada puhtalt lehelt. Sellele pikemalt mõteldes jõuan siiski ikka ja jälle samale järeldusele. Põgenemine ei muudaks midagi. Aitaks kodumaale jäämine ja probleemide lahendamine kogu rahvaga.

„Niisama ei juhtu midagi, esimese otsustava sammu peab inimene ikka ise tegema,“ sõnas kord lauljatar Sünne Valtri ja ma nõustun. Ei tohiks keskenduda vanadele vigadele, vaid parema ühiskonna loomisele. Tuleb muuta midagi täna, et eestlastel oleks ka homne.