11. veebruaril avaldatud Keity maal „Kahe silma vahel“ äratas minus ja Küllis erilist tähelepanu. Kiitsime, imetlesime, vaidlesime ... Suurepärane värvikasutus ja tehnika! „Nädala kunstitöö“ rubriigis näeme reeglina väga andekate laste väga häid õnnestumisi.

Seekordne jäi kummitama. Seal kajastub meie tänane maailm!

Tere, Eesti!

Tahtsin sulle kirjutada, kui õnnelik ma olen, sest oled meile andnud erilisi võimalusi ja rõõme. Olen väga tänulik, et oled andnud meile toreda rahva. Tänud, et oled meile andnud puhta joogivee. Armastame sinu antud imekaunist ja puhast loodust ilusate ja armsate loomadega. Oled teinud ka imelised traditsioonid, nagu mardi- ja kadripäev, jõulud ja jaanid, vastla- ja sõbrapäev, munadepühad ja palju teisi erinevaid, toredaid ja omamoodi traditsioone. Tänu sinule on meil ka meie imeline emakeel, kaunis isamaa ja ilus hümn ...

Päev algas tavaliselt nagu ikka, kui korraga kuulsime koridoris sünnipäevalaulu. Õpetajad tulid Sandrit (perenimega Suurhans) sünnipäeva puhul üles äratama – õhupallide ja tordiga. Seda, kuidas meie oma õnnitlused edasi andsime, räägime pärastpoole.

4.a klassi õpilased jäädvustasid oma töödele loomade öiseid tegevusi.

Meie koolis on selline imeline raamatukogu, kust on võimalik ka kõige uuemaid raamatuid leida.

Eestlastel on selline ütlus: „Metsa taga ei ole metsa.“

Meie metsad on ühed tähtsamad ja ilusamad kohad Eestis. Olen aga tähele pannud, et metsi rikutakse palju. Ma näen pidevalt, kuidas erinevates paikades võetakse maha väga palju metsi. See on probleem, sest neid võetakse maha kiiremini, kui nad tagasi kasvada jõuavad. Mets on meile väga tähtis, saame metsadest hingamiseks vajalikku õhku, metsades elavad mitmed loomaliigid ja seal kasvavad paljud erinevad taimed.

Eelmisel nädalal Tallinnas toimunud Eesti meistrivõistlustel kergejõustikus saavutasid U14 vanuseklassis väga häid tulemusi kaks meie kooli noormeest.

Mini-Megaaju 2. voorus olid kõige edukamad 3.b poisid (Eerik Elias Rekaya, Morris Püüa, Robi Pokk ja Henry Prostang).

Suusalaagri teine päev algas äratusega kell 7.30. Sellele järgnes tubade kontroll kell 8.00, kellel tantsuga, kellel mitte. Nimelt, kui koristamiseks soont pole antud, siis võib muid andeid kasutades koguda boonuspunkte, et koristamise skoori tõsta. 8.30 oli meie päeva esimene eine, siis väike vaba aeg ning seejärel elasime kaasa Kristjan Ilvesele kahevõistlusel. Koos oli äge olümpiat vaadata ja uhke värk, et Kristjan Ilvesel hüpe nii edukalt läks.

Eelnevad aastad on olnud kõigi jaoks katsumuste rohked. Oleme uues olukorras ja igaüks meist on oma elu ümber korraldanud, mõned meist ka oma sõpru ja pereliikmeid kaotanud ning end tagasi normaalsusesse võidelnud. Ka see aasta peame me ehk võitlema ning vaid ühise Eestina võidame selle lahingu.

Sõbrapäeva hommikul kell 7.15 startis lumeta Kuressaarest tõeliselt lumise Kääriku poole Kuressaare Nooruse Kooli 1. lend.

Oma elu peab ise korraldama – sellise mõttemaailmaga oli Jaanus „Teraspoiss“.

Oma elu peabki ise korraldama. Sama käib meie riigi kohta. Valitakse hulk inimesi, kes kõik koos hakkavad Eesti Vabariigi elu korraldama. Põhjus, miks hulk inimesi, on lihtne. Eesti on suur riik, ja et kõik toimiks nagu kellavärk, on vaja inimesi teadmiste ja oskustega.

Eelmisel laupäeval, 5. veebruaril toimus Saaremaa tublimate muusikahuviliste katsumus – muusikaolümpiaad. See toimub üle kahe aasta ja sellel aastal oli meie kooli esindamas Lisette Sepp 7.b klassist.

Hei, Lõuna-Eesti!

Siit me tuleme, et õppida nautima talverõõme, kogeda teistsugust loodust, liikumisviise ja jätta helenduvad ekraanid pimedaks.

„Kahe silma vahel“. Töö autoriks on 9.d klassi õpilane Keity Kaseväli.

Enamik inimesi on kuulnud mõnda klassikalise muusika teost, kuid ilmselt on osa neist sellised, kellele see muljet pole avaldanud. Nad on arvamusel, et seda tüüpi muusikat pole huvitav kuulata ja parema meelega kuulavad nad midagi muud. Kuid mis on siis klassikalises muusikas sellist, et paljud seda naudivad?

„Kuidas läheb?“ on uus rubriik, kus koolileht Nooruse Meridiaan uurib, kuidas läheb meie sõpradel, kooliga tihedalt seotud (olnud) inimestel ... sest me päriselt tahame teada, kuidas teil läheb!

Sarja teises loos avaldavad oma mõtteid meile Piret Paomees, Raido Kahm ja Heiko Kull.

Kooli lõpetamiseni on jäänud 128 päeva. See tekitab meis palju emotsioone, kuid pigem häid. Peamiseks on ikkagi teadmine, et lõpetame ära põhikooli. Need üheksa aastat on olnud nagu Ameerika mäed ja koolist jääb nii häid kui ka halbu mälestusi, aga miski ei ole ideaalne.