Kristina Ohlssoni „Zombipalavik“ on põnevik noortele.

Suvine Eldsala väikelinn ägab palavuse käes. Lisaks erakordselt kuumale ilmale on linna vallutanud herilased, kes veidral kombel lendavad ringi isegi öösiti. Kõige tipuks hakkavad linnaelanikud üksteise järel haigestuma mingisse tundmatusse palavikutõppe. Selle segaduse keskele saabub ootamatult öisel ajal üks salapärane võõras …

Täna tähistame meie, eestlased, emakeelepäeva ning teeme seda riikliku tähtpäevana juba 25. korda. Päris viisakas vanus juba, tembud tembutatud ning krutskid tehtud. Tõsi küll – 106aastase Eesti Vabariigi kõrval paistab see päris noorukina. Ning eesti keele enda kõrval suisa lapsukesena.

Kui täna mõtleme oma keelest, arutleme selle üle, kirjutame e-etteütlust – kas sellest piisab? Või peaksime eesti keelele mõtlema hoopis natuke ja iga päev?

Kindlasti olete ajalootundides rääkinud Eesti iseseisvusest ja taasiseseisvusest. Ka mina olen, kuid pole kunagi mõelnud sellele, kui tähtis oli kõigile reameestele, kirjanikele ning lihtinimestele päriselt oma riik ja teistest mittesõltumine. Kunagi oligi nii, et ärkasid hommikul üles ja kartsid, et võib-olla homme enam siin voodis ei ärka, vaid oma kodust, perest ja isamaast eemal, palju kaugemal – Siberis.

Head kaaslased! 128 aastat tagasi kirjutas Juhan Liiv luuletuse „Kas ma Eestit unes nägin?”. Nüüd, küll läbi raskuste, aga siiski, on Eesti vabariik ja me ei pea sellest enam unistama. Nüüd saame unistada Eesti tulevikust. Aga milline on see tulevik, millest unistada?

„Eestlane olen ja eestlaseks jään“ on kuulus lugu, mis räägib uhkusest olla eesti rahvusest, kuid kes ja milline on eestlane?

Siia maailma olen ma sündinud eestlasena ja ma olen selle üle väga uhke. Mul on hea meel, et olen sündinud riigis, kus mul on palju võimalusi elus nii hariduses, elukutses kui paljudes muudes valdkondades.

Ehkki teada-tuntud ütlus soovitab raamatut mitte kaane järgi valida, tegin ma seda juba teist korda ühe kuu jooksul – usaldasin oma sisetunnet ning ostsin endale teose esikaanest mõjutatuna. Kaunis naine raamatut lugemas, taamal Eiffeli torn oma täies võimsuses, juures täpsustus, et tegemist on tõsielul põhineva ajaloolise romaaniga. Mõeldud-ostetud. Ja ma ei pidanud pettuma.

Lummus loetust muutus mitmekordseks, kui selgus, et minuga samaaegselt olid raamatut lugenud ja seda nautinud ka minu kolleegid Jaana Puksa ja Maria Koppel.

Austatud kaasmaalased. Räägin teile loo oleviku ja mineviku olemusest ning erinevusest.  

Unenägusid on palju ning erinevaid. Üks olulisem kui teine. Siin on üks unenägu, mida võisid unes näha paljud meie esivanemad.

128 päeva pärast saab meie retk paraku siin koolis läbi. Lähenevad eksamid, pinge tõuseb, ootused suurenevad – kuid see ei hoia meid tagasi võtmast viimasest aastast kõik, mis ette satub.

Jaanuari lõpus toimunud piirkondliku matemaatikaolümpiaadi väga head tulemused tegid rõõmu nii õpilastele kui õpetajatele.

Kutsusime Nooruse kooli õpilasi eesti kirjanduse päeva tähistama: lugema mõnd eesti autori lemmikteost või Kadri Hinrikuse raamatut "Taks ja Dogi". Ärksamad noored haarasid üleskutsest kinni ja olid valmis oma mõtteid jagama ka lehelugejatega.

Jah, tõepoolest, 141 päeva pärast on käes juba see kaua peljatud või hoopis oodatud lõpetamine. 141 päeva ei ole mitte pikk aeg, kuid sündmusi toob ta endaga kaasa küll.

Tiina Laanemi „Katariina kaaperdab kooli” on lugu tüdrukust, keda sekeldused kuidagi maha ei taha jätta.

See raamat räägib ajaloolistest lahingutest, mis toimusid Eestis 1944. aastal. Raamatus kirjutatakse sõjast, mis toimus Leningradis ja Narva aladel, kus olid punaste ja sakslaste vahel lahingud, eestlasi oli mõlemal pool ja sellega kaasnes ka väga palju hukkunuid nendes lahingutes. Punaväelased olid suutnud eestlased ja sakslased Narvast välja lüüa ja sealt edasi minna.

„Seal me olime – ema, Jane, Põssa ja mina – kõik sama katuse all, aga nii eraldi nagu neli tähte öötaevas. Igaüks põles pimeduses üksi.“ See tsitaat paistis kuidagi silma. Raamatus oli häid lauseid ja mõtteid palju, mille üle mõtiskleda. Isegi siis, kui sa oled omale armsate ja lähedaste inimestega koos, võid vahel end tunda üksi. Isegi kõige lähedasemad inimesed ei pruugi sind vahel mõista ja mõnikord ongi nii parem, kui nad seda ei tee.

184 päeva pärast lõppeb minu 9-aastane teekond siin koolis. Mind valdavad nii paljud emotsioonid, sest mind ootab ees millegi tähtsa lõpp. Klass, kellega olen koos veetnud rohkem kui poole oma elust, läheb lahku ja harjumuspärastele nägudele lisanduvad uued. Kõik see on hirmutav, kuid ikkagi elevust tekitav.

Timo Parvela ja Pasi Pitkäneni „Varjude“ triloogia on leidnud maailmas erakordselt hea vastuvõtu ja seda on tõlgitud paljudesse keeltesse.