üles
Esmaspäev, 17. veebruar 2025
YoutubeFacebookInstagram

Otsi

Sisesta otsitav sõna...
...või sind huvitav kuu:

Artiklite sarjad

Rubriigid

Valdkonnad

Õpilaste sünnipäevad

17. veebruar

18. veebruar

19. veebruar

20. veebruar

21. veebruar

22. veebruar

23. veebruar

24. veebruar

Töötajate sünnipäevad

17. veebruar

18. veebruar

20. veebruar

21. veebruar

Arvamus, avaldatud 5. veebruar 2025, vaadatud 346 korda, autor Rasmus Sõmmer, 9.d
Ajaloo tundmise olulisuse üle arutleb Rasmus Sõmmer. Autor/allikas: Gert Lutter

Selleks, et Nooruse kooli õpilaste hääl kõlaks selgelt ja kostuks kaugele, anname sõna Sõnaosavate noorte ringi õpilastele, kes avaldavad arvamust neid kõnetaval teemal. Esimesena saab sõna Rasmus, kes kirjutab ajaloo tundmise olulisusest.

Tihti olen mõtelnud, ja paar korda on minult seda ka küsitud: „Milleks on ajaloo tundmine ja õppimine kasulik?“ Selget vastust on siin anda keeruline. See ei ole nagu matemaatika, et järsku annab see sulle oskuse arvutada põranda pindala. Küll aga annab ajaloo tundmine igapäevale hoopis teise varjundi, inimene hakkab vaatama hoopis teistmoodi, ta näeb igal pool hetki ja sündmusi ajaloost, kõik on omavahel põimunud, pöördelised hetked mõjutavad meid tänapäevani. Ja minule on ajalooraamatute lugemine hobiks. Karmid lahingud, suured vallutused ja revolutsioonid – kui põnev! Aga inimesed on erinevad, kõiki see niiviisi ei huvita ja ma ei soovita ka kellelegi hakata tegelema millegagi, mis on talle vastumeelt. 

Aga me peame pidama meeles. Usun, et igaühel on kohustus teada, milleks inimene on võimeline, kuidas poliitiline ekstreemsus viib hulluseni, meil on vaja õppida ajaloo karmimatest hetkedest, et need mitte iialgi enam ei korduks. Me ei tohi unustada hetki, lehekülgi ajaloost, mis räägivad kõige raskematest kuritegudest inimsuse vastu. Meta Vannas kirjutab oma raamatus „Häirekella hüüd“: „Pärast teist maailmasõda üles kasvanud inimesed peavad teadma, mis inimestel fašismi tõttu tuli läbi elada. Nad peavad tegema omalt poolt kõik selleks, et mitte kunagi enam ei saadaks korrata hitlerlaste julmusi.“

Lossipargis Väike-Linnapel on monument fašismi ohvritele. Sinna on maetud ka minu vanavanaema vend, kelle fašistid lasid saksa okupatsiooni ajal maha. Sinna on maetud ka üle kahesaja teise okupatsiooni ajal mõrvatu. Ometi käivad seal paljud turistid ja teised külalised, vahel ka üle ühishaudade tallates, teadmata, mis seal saare peal täpselt on. Lisaks sellele on vald esitanud soovi selle eemaldada kui „linnaruumi sobimatu punamonumendi“. See monument ei ole karvavõrdki punane, tegemist on mõrvatud tsiviilisikute monumendiga. Ja „linnaruumi sobimatu“? Ma ei tea arvata, kellele see seal ei sobi. See võib olla ebamugav meeldetuletus ajaloost, aga neid hetki peab mäletama, olgu nad kui tahes ebamugavad.  

Ajaloo raskeimad hetked. Suured sõjad ja vallutused. Sakslased ja venelased. Fašistid ja enamlased. Mõrvad ja küüditamised. Koonduslaagrid. Meie oleme nende järeltulijad, kes ellu jäid. Meie kohus on hoida elus mälestust neist, kes ei jäänud. Meie kohus on teha kindlaks, et need sündmused ei saaks iialgi korduda. Hoida ära „diktatuuri, juhikultust, sõjakat natsionalismi, rassismi, piiramatut omavoli ja terrorit poliitiliste vastaste suhtes, igasuguste demokraatlike õiguste ja vabaduste mahasurumist“. Selle pärast on vaja tunda vähemalt veidike ajalugu. Et mitte unustada. Väike-Linnape mälestusmärgil on nimede alla halli graniidi sisse raiutud üleskutse, mida kordan: „Elavad, pidage meeles!“

Rasmus Sõmmer, 9.d

Kuulutused

Galerii