Merle Rekaya, eesti keele ainesektsiooni juhi sõnul reklaamiti sügiskonverentsi nii vabariigi ajaloo- kui ka emakeeleõpetajatele. Sealt tekkiski tema sõnul idee minna konverentsile maakonnast soovijatega üheskoos. Tema sõnul pakkus konverentsi tihe päevakava metsavendade teemasse sügava sissevaate: reaalsest eluolust kuni metsavendluse uurimiseni kaasaegsete meetoditega kõrvalepõikega Ukraina metsavendlusse. Rekaya lisas: „Teema võtsid kokku töötoad, kus koostasime neli erinevat reaalselt ajalugu ja kirjandust lõimivat õppematerjali, lähtudes Ene Mihkelsoni metsavendade teema käsitlusest. Mulle isiklikult pakkusid need kaks päeva palju mõtteainet: luuleteksti avamise võimalikkusest kuni tõeliselt lõimitud ja noort inimest arendava hariduse tekkimise võimalusteni Eestis.“

Anu Liigi jaoks jäi konverentsist kõige olulisemana kõlama Marju Lauristini mõte, et küsimusele MIS OLEN MINA? ehk igas vanuses inimese jaoks kõige olulisemale küsimusele ei saa vastata ilma ilukirjandust lugemata, seega raamatuid on vaja lugeda selleks, et iseendas selgusele jõuda, endast teadlikuks saada. Teine oluline mõte jäi kõlama Martin Heremi jutust: „Sõjajärgne põlvkond kasvas teadmises, et me hakkasime vastu ja oleme maksnud ränka hinda, me ei ole oma riiki niisama käest ära pillanud.“

Ka Liivi Erlenbachile jäi meelde Martin Heremi ettekanne „Metsavendlus kui meie sõjaajalugu“, mis andis tema sõnul teistsuguse mõtlemise metsavendade kohta. Lisaks meeldis talle väga Mauri Kiudsoo ettekanne „Metsavendade jäljed maastikul“, mille põhjal oli põnev teada saada, missugused metsavendade punkrid üldse olid ja kuidas neid juba kadunud punkreid tänapäeval avastada saab. 

Kui kirjandusõpetaja harutab teksti lahti, siis ajalooõpetaja seletab aja kulgu ja aitab luua üldist pilti ehk ajaloo ja kirjanduse lõiming

Konverentsi teise päeva fookuses oligi kirjanduse ja ajaloo lõimitud õpetamine: toimus selleteemaline vestlusring, millele järgnesid Ene Mihkelsoni loomingust tõukuvad töötoad. Selleks olid ajaloolased ja kirjandusuurijad koostöös ajaloo- ja kirjandusõpetajatega ette valmistanud Ene Mihkelsoni loomingu põhised materjalid. Neljas erinevas töötoas pakuti välja võimalikke lähenemisi, kuidas kirjandusliku teksti eripärasid ära kasutades jõuda erinevate üldpädevuste omandamiseni. Pädevused, millele keskenduti, olid sotsiaalne ja kodanikupädevus, enesemääratluspädevus, digipädevus ning kultuuri- ja väärtuspädevus.

Allakirjutanu hindabki väärtuslikemaks kogemuseks konverentsi juures praktilist töötuba, kus süveneti Ene Mihkelsoni luuletusse „Kui olin saanud neljaseks“ ja prooviti leida viise, kuidas seda teksti noortele lähemale tuua. Olulisim mõte, mis enesemääratluspädevuse töötoas kõlama jäi, on tähenduse loomine – noorele, tegelikult lugejale üleüldse, saab tähenduse luua eelkõige kogemuse kaudu. Seega tuleb noorele anda võimalus samastuda, vaadata lugu enda silme läbi, „hüpata teksti sisse“, vaadata ka luuletuse kirjutamise aegseid pilte või leida selleaegseid esemeid. Võimalusi on mitmeid. Tuleb vaid julgeda süvenemiseks aega võtta, sest see on palju tulemuslikum, võrreldes erinevate tekstide pealiskaudse lugemisega.

Jaana Puksa võtab konverentsil ja töötoas kogetu kokku: „Ene Mihkelson on meisterlikult kasutanud oma loomingus katkestuse ideed, andes nii edasi meie ajalugu – seegi on katkestuste lugu. Luuletaja näitab, kui totaalne võib olla takistus ning kuidas lugejana-mõtestajana peame alguses kehtestatud teadmised sageli ümber hindama ja kui oluline on tõlgenduste paljusus. Aga nende tõlgendusteni peab jõudma igaüks ise – lugejana, kogejana.“

PS! Konverentsi korraldasid Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetajate Selts, Ene Mihkelsoni Selts ja Eesti Kirjandusmuuseum. Oleme ääretult uhked, et korraldustiimis lõi kaasa ka meie kooli õpetaja Madli-Maria Naulainen. Tubli töö!