Austet koolijuhataja Toomas!  

On kombeks ühel päeval aastas vaadata tagasi ja planeerida uut, algavat, mis numbrimaailmas liidab ühe numbri lisaks. Nii et igal juhul oled plussis. On kombeks, et viis ja null on teistest numbritest kuidagi eriliselt eelistatud ja siis on paslik teha tugevam kokkuvõte.   

Oled mees, kes on omast ajast ees, nii ees, et paljud Sinu unistused, visioonid pole siiani veel töösse läinud, aga õhus on tunda, et nad lähevad. Hariduselus oled ehitanud suuri sildu, Sinu juhitud kool on 45-aastane, hinnatud ja armastatud haridusasutus.    

Soovin Sulle ellu põnevaid väljakutseid – otium reficit vires – ja palju, palju õnne tänasel tähtsal päeval! 

Marit Tarkin, koolijuht 

Toomas Takkist tuntakse eelkõige koolijuhatajana. Et aga kõik ausalt ära rääkida, tuleb rõhutada sedagi, et ühele klassile on ta olnud enamat kui direktor – 19. lennu c-klassile oli ta klassijuhataja. Milline klassijuhataja Toomas oli ja mida oma klassile teele kaasa andis, selle üle mõtiskleb tema õpilane Gert Lutter.  

Ühtlaseks mälestuste virvarriks on kokku segunenud nii põhikooli lõpp kui ka gümnaasiumiklassid, segamini on geograafia, organisatsioonikäitumine või siis klassijuhatajatunnid. Toomase tunnid kippusid tihtipeale hilinemisega algama või siis hoopis ära jääma, aga kõige lahedamad olid need siis, kui tal lugude jutustamise tuju tuli. Matkad, laagrid – kõigest oli rääkida midagi naljakat või põnevat, vahel erilise boonusena veel slaidide vaatamine! 

Toomas sõnakuuleliku mehena ei võtnud pärast teie klassi enam ühtegi teist klassi juhatada (te olevat selle ära keelanud). Mis Sa arvad, kas kool võitis sellest või pigem kaotas? 
Minu arvates on ikka kaotanud. Võibolla olekski nüüd õige aeg õpetajaametit uuesti proovida ning reservist tagasi tegevteenistusse suunduda! Aega ju kindlasti rohkem ja tegemisi vähem! 

Kas olete kunagi oma klassijuhataja sünnipäeva tähistanud ka, suvised sünnipäevad on teadupärast sellised keerulised ... 
Eelmisel juubelil, mis ilusti kooli 40. juubeliga kokku sattus, kinkis meie klass talle lamba. Sellise, kuhu saab peale istuda või siis hoopis jalgu toetada. Allkirjad ja head soovid peale kirjutatud, elab see loodetavasti rõõmsalt koos tema teiste lammastega! 

Mida soovid oma klassijuhatajale juubeliks? 
Et kastmisel ikka jaks ei raugeks ning tegemisi ja reisimist jätkuks! 

Gert Lutter, 19. lennu c-klassi vilistlane, Toomase õpilane

Et mitte juubelilugu (eru)koolijuhataja selja taga salaja kirjutada, küsisime temalt endaltki otse ja ausalt, mida ta ümmargusel sünnipäeval teeb ning millised mõtted teda enda ja kooli juubeliaastal valdavad.  

Mida oma sünnipäeval teed, kuidas seda tähistad? 
Ma pole eriliselt seltskondlik ega suur sünnipäevade pidaja. Mäletan, et tähistasin tavapärases plaanis kunagi viiekümnendat sünnipäeva. Meenuvad veel mõned tähistamised, näiteks 1987 pidasime koos Tõlluste rühmaga järelmalevas minu viiekümnenda ette ära. Sellel aastal sõidan saarelt ära. 

Pälvisid maikuus Kuressaare linna teenetemärgi. Mida selline tunnustus Sinu jaoks üldse tähendab? 
Kuressaare linna teenetemärk oli muidugi meeldivaks üllatuseks. On selge, et see peamiselt koolijuhi tööga teenitud tunnustus kuulub ikka väga suures osas ka kõigile meie kooli tublidele inimestele, kellega koos me seda kooli asja koos ajasime. 

Käisid kooli juubelil klassijuhatajana oma õpilastega kohtumas. Milliste mõtete ja tunnetega astusid oma kooli uksest sisse? 
Seekord olid meie klassist vähesed kohal. Meil toimus suurem kokkusaamine eelmise aasta augustis, siis oli meid päris palju ja sai veidi jutustatud. (Selline asi oli ka, et minu klass ei lubanud mul enam uut klassi võtta ja ma pidasin sellest kinni.) 

Iga kord, kui Sinul on juubel, tähistab juubelit ka meie kool. Oled tabavalt öelnud, et meie kooli lugu on peaasjalikult siin töötanud ja siin õppinud inimeste lugu. Kuidas Nooruse kooli lugu jätkub nüüd, kui täitunud on 45. juubeliaasta?  
Ma meie kooli tuleviku pärast ei muretse. Meie inimesed on head ja nad teevad head tööd, sihid on selged ja organisatsioon on tugev. 

Ei raatsi kuidagi küsimata jätta: Millise(d) põneva(d) ja jabura(d) küsimuse(d) oled vahepeal raamatute lugemise käigus emakeeleõpetajate kiusamiseks välja mõelnud? Saad nüüd hoopis lehelugejalt küsida! 
Seekordne küsimus tuleb lihtne. Enam-vähem enamus eestlasi teab Oskar Lutsu „Kevade“ alguslauset: „Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud“. Küsimus järgmine. Millise autori milline romaan algab järgmise lausega: „Kõik õnnelikud perekonnad sarnanevad üksteisega, iga õnnetu perekond on aga õnnetu omamoodi“? 

Toomas, kogu koolipere soovib Sulle südamest õnne. Kena juubelitähistamist just seal ja just nendega, kus ja kellega see hetkel kõige õigem tundub. Naudi hetke, meie võtame ühe külma Alexandri Sinu terviseks!