Lapsepõlv

Kui sellele mõtlen, meenuvad vanaema imeõhukesed pannkoogid maasikamoosiga ja kodused kotletid. Käigud mustikametsa ja laupäevaõhtune saun.

Meenuvad ema küpsetatud kartulisektorid kuumal pliidiserval ja krõbedad magusad vahvlid. Meenub väike õde ja õhtuti kell 20 TV-st „Lasteekraan“.

Meenub, et minu kleidid õmbles mulle kõik vanaema, olin õnnetu, sest poekleite mul ju ei olnud :) Isegi sünnipäevaks sain sellelt vanaemalt kleidikangaid :)

Minu mõlemad vanaemad olid osavad: üks õmbles ja tikkis ning teine kudus.

Koolielu

Õppimisega pole mul kunagi raske olnud ja meeles on algklasside ajal õhtuti isaga vene keele sõnade pähesaamine. Täna mõtlen, et sellest on ikka kasu olnud hilisemas tööelus ja samuti ka täna koolis töötades.

Kuna mulle meeldis väga näidelda, siis käisingi tolleaegses Kingissepa rajooni kultuurimajas laste näiteringis. Samuti meeldis mulle väga nahkehistöö ja seal ringiski sai mitu aastat käidud.

Sinna aega jääb ka huvi tärkamine õmblemise vastu. Ema ei suutnud seda tuhinat summutada ja nii saigi tema tugev ja töökindel Singeri õmblusmasin kenasti vatti. Kuna huvi õmblemise vastu jäi, siis oma perele sai kunagi päris palju ise riideid õmmeldud.

Pereloomine ja oma kodu rajamine

Mulle on kingitud kolm üliägedat poega. Abikaasa suur spordihuvi on neisse ka istutatud ja nii meie elu kulgeski trennide ja võistluste rütmis. Pea iga nädalavahetus oli keegi kuskil võistlemas, ja kuna sel ajal mobiiltelefone veel ei olnud, siis teadmatus oli suur. Kuidas läks? On kõik hästi? Millal koju jõuavad? Elu kulgeski nagu ikka peres, kus kasvamas on lapsed. Olla nende jaoks olemas.

Vanem poeg Jörgen meenutab sünnipäeva, kui sai kingiks ihaldatud jalgratta, millega oli kohe vaja kiirelt ja osavalt sõitma hakata. Nii ongi ta oma elu sidunud rattaga. Hetkel elab ja töötab Tartus ning hoolitseb sealse rattaringluse eest ja treenib ka noori rattaklubis Peloton.

Keskmine poeg Stenver ja jalgpall olid lahutamatud, igal hetkel ta mängis või tegi palliga igasugu trikke. Jalgpalliga tegeles ikka mitmeid aastaid, joosta talle meeldib siiani :) Meenutab soojalt lapsepõlvest Mooni poodi, kust sai piltidega nätsu ja vahel tõi ema loodetud ühe nätsu asemel koguni kolm, siis oli rõõm kohe eriti suur ja sõbrad õues kadedad :)

Kõige noorem poeg Gregor veedab meelsasti aega jõusaalis, ja kui ma teda endaga vahel jalutama püüan meelitada, siis keeldub ja mainib, et ta on juba piisavalt lapsena jalutanud.

Eredalt on tal meeles üks talvine varahommik, kui kelguga lasteaia poole jalutasime ja tema siis kelgul numbreid loendas. Kui hätta jäi, ema aitas ja need numbrid ulatusid ikka sadadeni. Tegelikult oli nõks selles, et pojale lasteaeda minek ei meeldinud ja et kurba mõtet eemale hoida, tuli ju igal hommikult miskit välja mõelda :) Lasteaias iseenesest talle meeldis olla, aga minek mitte🙂

Ps! Matemaatika on Gregori üks lemmikuid siiani!

Mäletan, et meile meeldis oma kodus kogu aeg midagi muuta või remontida. Nüüdseks oleme maha rahunenud ja rakendame oma tuhinat maal maja ehitades.

Töö- ja pereelu

Mulle meeldib väga olla seltskonnas ja see, et minu ümber on inimesed.

Elu on pakkunud mulle põnevaid töökohti ja võrratuid kolleege, kes jäävad su ellu ja see on nii äge. Ja mida aeg edasi, seda toredamaks läheb.

Pere kasvab. Poegadest on saanud mehed ja oma kallite kaasadega ka pered loonud ning pisikesi lapselapsi on meile kingitud juba kolm.

Meile meeldib väga abikaasaga reisimas käia ja uusi kohti avastada. Kui mul on rohkem vaba aega, siis mõte jookseb kohe käsitööle. Koroona ajal tuli idee teha kööki uued kardinad makramee tehnikas. Täiesti tundmatu tehnika oli see tookord minu jaoks. Kuna soov oli suur, siis ostsingi raamatu ja ka internetist sain abi: õppisin sõlmed selgeks ning hakkasingi kardinat punuma. 500 meetrit nööri ja kolm rasket päeva – aga valmis sai ja tuli just selline, nagu olin ette kujutanud.

Selle aasta jõulude ajal hakkasin uuesti sokke kuduma. Viimased sokid kudusin, kui olin 18.

Kuna kõik sokikudujad on nüüdseks lahkunud, aga pisikeste varbad ju vajavad sokke, siis tuligi uuesti end kurssi viia. Tuhin läks aga nii suureks, et sokid said kõik, kes küsisid, ja ka need, kes ei küsinud🙂

Uus etapp

Seda peatükki saan alles kujundama hakata. Aga mulle meeldib väga see, kuhu olen oma elus jõudnud. Mulle meeldib töö, mida teen. Inimesed (nii suured kui väikesed), kellega koolis kohtun. Meeldib mõte, et kuskil on mul oma lillepeenar ja õunapuu. Ja et saan olla vanaema ...

Võtta igat päeva kui kingitust ja seda soovingi kõigile. Selleks ei peagi sünnipäev olema.

Palju õnne koolipere poolt ja kujunda tulevane eluetapp põnevaks ja meeldejäävaks!