Tere!

Ilusal ajal on meie vabadus sündinud. Esimesed õrnad õienupud ajavad ennast lume alt välja nagu ka tänavu. Kes on juba näinud? Need on haprad ja õrnad, tahaks neid külma eest kaitsta. Aga parem on seda mitte teha, sest neil on hea, kui neil on natuke raske, nii kestavad nad kauem.

Kuidas teil koolis läheb? Kellel on liiga kerge, kellel natuke raske või liiga raske? Kuidas puutub see meie pidupäeva?

Vabadus on midagi, mis ei ole tulnud kergelt, selle nimel on pingutanud meie esivanemad, valanud verd, higi ja pisaraid, olnud näljas, vangis – selle nimel võideldakse ka praegu. Neid lugusid teame me kõik.

Kas teile on kunagi öeldud, et mis teil viga, vaata, kuidas meie omal ajal? Mõne valu või mure peale on öeldud, et see pole midagi? Jah? Kas olete kuulnud, kuidas teie esivanemad koolis käisid – 7 km jala läbi lume, sukkpükstes, kottpimedas? Teate küll neid lugusid lumehelbekestest.

Ma vabandan, andke andeks. Teie pole süüdi. Teie pole süüdi selles, mis maailmas on juhtunud enne teid. Mina, teie vanemad ja õpetajad teame, et teil on oma väljakutsed. Me võime neid täna vaid aimata. Päriselt näeme neid pärast, tagantjärele. Kindel on see, et te saate nendega hästi hakkama, sest olete nende samade vägevate viikingigeenide ja kadakajuurtega.

Selle pärast ma palun teid – kõik, kes tõstsid käe, et teil on liiga lihtne, leidke endale üks mõnus pingutus kas kodus, koolis või trennis. Uskuge mind, see teeb teid õnnelikumaks. Kõik, kes tõstsid käe, et teil on liiga raske, palun otsige abi, sest see ei pea nii olema.

Me oleme väga haruldased. Eestlasi on maailmas hiiglama vähe. Igaüks meist peab ennast hoidma! Ja ma palun – olge õnnelikud. Just nii õnnelikud nagu äsja esitatud laulu lõpus käsi üles tõstes rõõmust hüpates. Ma loodan, et vähemalt enamik teist on kohe väga õnnelikud, sest muidu poleks kõikidel võitlustel ja pingutamistel mõtet.

Homme me pühitseme oma vabadust ja meil on selleks antud lausa terve vaba päev. See näitab, et me hindame seda kõrgelt. Täistame siis homme väärikalt.
Ja mis veel parem, pidupäevale järgneb puhkus – koolivaheaeg. Nagu ma rääkisin, peame ennast hoidma. Puhkus on selle oluline osa. Üks tark professor Jaan Aru on öeldnud, et logelemine on väga tähtis, eriti pärast pingutamist. Palun kasutage oma vaheaega ka mittemidagitegemiseks. See tähendab, et isegi telefonis ei ole ... jah just, kohe nii, et on päris igav, nii tulevadki mõtted, mis päästavad maailma.

Ilusat vabariigi sünnipäeva!