Milline on sinu varasem rahvatantsukogemus?
Alustasin rahvatantsuga põhikooli lõpuklassides. Täpselt ei mäletagi, aga äkki 8. klassis. Tantsisin Kärla noorterühmas, peale seda segarühmas Tõmba Jüri ja seda kuni gümnaasiumi lõpuni. Ülikoolis käies tuli tantsimisele paus sisse ja uuesti hakkasin tantsuga tegelema siis, kui 2018. aasta lõpus Sõleseppadega liitusin.

Praegu tantsin naisrühmas Sõrve Öied, kellega alles hiljuti ühinesin. Hellitan aga jätkuvalt lootust, et sügisel saan jälle Sõleseppade klubisse!

Miks sa otsustasid minna rahvatantsujuhiks õppima?
Viimase tõuke rahvatantsujuhtide kooli astuda andis mulle 2019. aasta tantsupidu, kus peale etendust ütlesin kõva häälega välja mõtte, et tore oleks see amet selgeks õppida. Ja kui sa juba midagi kõva häälega välja ütled, ega siis taganemisteed enam pole. Ning muidugi Merle Tustit, kes mind sama aasta sügisel kooli astuma julgustas. Ja kui ma õigesti mäletan, siis tema ka selle kooli välja otsis. Ikka selleks, et rahvatantsu traditsioon Nooruse koolis veel pikalt kestaks.

Mis oli õpingute juures kõige raskem ja mis kõige meeldejäävam?
Kuna praktiliselt kogu kooliaega dikteerisid erinevad piirangud, siis sellest üle olla oli kõige raskem. Mitu korda tuli mõte, et lihtsam oleks loobuda, kuid saare naise kangus ei lubanud!

Ainetest oli raskeim ilmselt eesti tants, sest oskussõnavara ja põhisammude omandamine võttis une arvelt ikka omajagu tunde.

Meeldejäävaim: kursuse naised, kes olid hästi toetavad ja julgustavad ning igati ägedad loomingulised inimesed. Mitmed õppejõud (Kadri Tiis, Elo Unt, Angela Arraste jne), kelle räägitud lood, jagatud kogemused ja teadmised rikastasid minu maailmapilti tantsumaailmast tohutult.

Milline on suurim unistus seoses rahvatantsuga? Oma loodud tants äkki?
Oma loodud tants ei ole eesmärgiks omaette. Kui ta tuleb, siis tuleb.

Kuid loodetavasti ōnnestub mul tulevikus näiteks kohaliku tantsupeoga seotud olla. Kōige enam unistan, et Saaremaal leiduks palju tantsuhuvilisi lapsi, kes leiaksid tee rahvatantsuni, seda naudiksid ja traditsiooni ikka edasi kannaksid.

Soovime Stevelinile õnne lõpetamise puhul ja loodame peagi kohata teda mõne rahvatantsurühma ees oma teadmisi jagamas. Suuremad Sõlesepad juba kindlasti ootavad oma juhendajat!