Räägi meile natuke endast ja oma teest pärast gümnaasiumi.
Olen õnnelik inimene, kuna elu on pakkunud palju põnevaid väljakutseid loovmaastikul. Pärast keskkooli läksin kohe edasi õppima bakalaureuseõppesse, kokkuvõttes lõpetasin reklaami ja disaini valdkonnas. Täna töötan täiskohaga disainistuudios Fraktal ja õpin Balti filmi- ja meediakoolis magistrantuuris. Lisaks tegutsen veebiajakirjas Häppening loovjuhi ja disainiosa peatoimetajana. Päeva lõpuks olen leidnud tee loomevaldkonda, mis ühendab nii reklaami, disaini, ajakirjanduse, juhtimise, loovjuhtimise – kõik need tükid täiendavad omamoodi üksteist ning on andnud mulle võimaluse katsetada erinevaid rolle.

Olen kuulnud, et lavastasid kõik teie klassi teatrietendused. Kuidas nägi välja loomeprotsess teie klassis?
Meil oli väga aktiivne klass, kellega koos luua! Meil polnud probleemi näitlejate leidmisega, pigem soovisid kõik lavale. Lõime narratiive nii, et see mahutaks võimalikult palju tegelasi, ja leidsime kõigile, kes kaasa soovisid lüüa, alati rolli. Kõige ühendavam selle kogemuse juures oli see, et meil oli suur tiim inimesi, kes tõesti tahtsid koos midagi tähenduslikku lavale tuua. See oli võimas avastamise aeg. Loodan, et tänased gümnasistid naudivad seda samamoodi.

Lavastamisest niipalju, et meie klassi etendused said loodud võrdväärses sünergilises koostöös kalli klassiõe Karoliine Kasega. Ka tiim panustas oma olulise osa. Hingasime emotsionaalselt ja vaimselt ühes rütmis. Hea meeskonnatöö ja teineteisemõistmine olid oluliseks võtmeks.

Kas meenub mõni meeleolukas mälestus seoses teatriõhtuga?
Oi, neid on palju. Kõige isiklikum hetk oli tõenäoliselt 12. klassis, kui pärast meie väga tõsise sisuga etendust tuli üks žüriiliikmetest lava taha ning embas mind ja Karoliinet, pisarad mööda põski alla voolamas. Olime suutnud liigutada vaatajaid nii hingepõhjani, et inimesed nutsid. See oli ääretult võimas ja eriline tunne – liigutada hinge.

Mida annab inimesele teater?
Ma tahaksin uskuda, et kunst liigutab inimhinge ja on tihtipeale kas narruste või tõsiste valupunktide väljatooja, hindaja, miks mitte ka kritiseerija. Näiteks nagu narrid õukonnas – nad võivad esinedes naerda tõsiste teemade üle, aga nende naljades on iva. Nad juhivad tähelepanu millelegi, mis vajab tegutsemist, hoolt, armastust või muus vormis reageeringut. Ning sarnaselt funktsioneerib minu jaoks ka teater. See on loominguline väljund, mis toidab vaimu, tekitab diskussiooni ning puudutab valupunkte. Ükskõik, kas positiivseid või negatiivseid.

Mida annab kooliteater õpilasele?
Kooliteater õpetab meid olema rollis, vastutama, austama oma kaaslasi, reageerima üksteisele, et funktsioneerida ühises ruumis, kus on palju muutujaid, erinevaid isiksusi. Seal näed tavaliselt noorte võimast energiat, mis tahab midagi maailmas paremaks muuta. Tihtipeale kooruvad just nendelt lavadelt välja tulevased näitlejad. Noortele annab kooliteater võimaluse proovida uusi rolle. Sa ei pea saama tingimata näitlejaks või lavastajaks, aga sa saad katsetada ühte võimalust miljonist. Alati tasub olla julge ja võimalusest kinni haarata.

Kuidas kujutad ette Suurt Teatriõhtut 2017, olles näinud noorte etendusi?
Tänased ettemängud tekitasid väga ootusäreva tunde. Usun, et Suur Teatriõhtu tuleb väga emotsioonirikas, ja olen kindel, et siit joondub välja mitmeid säravaid tähti. Ettemängul nägime väga mitmeid huvitavaid ideid, nüüd on tarvis need maksimaalselt realiseerida.

Kas on veel mõni näpunäide noortele, mida tahaksid meelde tuletada?
Päeva lõpuks võiks teatritegemine olla lõbus ja pakkuda teile vaimset rahulolu. Nautige seda õhtut!