Milline oli Teie esimene tööpäev KGs, kes aitas või aitab Teil sisse elada?

Minu esimene tööpäev KG-s oli 23. augustil käesoleval aastal. Tulin hommikul koolimajja ning ega kohe algul ei teadnudki, kuhu minna ja mida täpselt teha. Koridoris kohtasin kolleegi Maritit, kes mind sel ja ka järgnevatel päevadel väga palju aitas. Sisseelamine on väga meeldiv, sest oma abi pakuvad kõik. Pistan oma pea lihtsalt kuskilt klassiukse vahelt sisse ja abi olemas.

Siin on kindlasti peidus lugu, kuidas sai Teist just KG õpetaja?

Midagi väga huvitavat siin kahjuks ei ole. Eellugu on vast see, et käisin kolm aastat Tartus ülikoolis, kuna teadsin, et lõpp saab olema juunis 2016 ning siis oleks vaja minna ka tööle. (Tartus oli päevane õpe, sõitsin kahe linna vahel igal nädalal ning nii ei olnud töötamiseks lihtsalt aega. Oma isiklikud lapsed tahavad ju ka mind näha.) Teadsin ka, et sügisest jätkan ma oma õpinguid, siis mõtlesin, et oleks ideaalne, kui saaks juba kohe kõrvalt ka õpetajaametit praktiseerida. Aasta alguses vihjas üks ekskolleeg, et KG otsib klassiõpetajat. Kuigi mul konkreetselt klassiõpetajana veel kogemus puudus, saatsin ma oma CV ja siin ma olen.

Kas kokkupuude KGga on esmakordne või on kedagi/midagi, mis teid kooliga juba varem on sidunud?

Oi, ei ole esmakordne! Olen ise KG 17. lennu vilistlane. Sel kevadel lõpetas minu vanim laps KG, lisaks käivad veel minu 2 tütart siin koolis ning nüüd sügisest alustab KGs kooliteed ka minu poeg. KG on nagu perekool meil :)

Millised koolid on elus läbitud ja millised tööd/tegemised on senises kogemustepagasis?

Peale KGd omal ajal sai mindud Saksamaale lapsehoidjaks. Sel ajal oli see nö moes ja ma ei kahetse seda mitte raasugi. Ma võin kindlalt öelda, et see muutis minu elu ja andis mulle kätte suuna kogu järgnevaks eluks (mõtlen seda maad, rahvast, keelt, kultuuri). Berliinis käisin iga päev koolis, kus õppisin saksa keelt võõrkeelena Oberstufes. Peale aastast elu Saksamaa pealinnas naasin kodumaale – seda küll olude sunnil, sest viisa sai läbi – hakkasin looma peret ning kõrvalt käisin Kuressaare Ametikoolis. Esimesel korral lõpetasin ärikorralduse eriala, hiljem sai ka veel infotehnoloogia eriala läbitud. Jooksvalt, üle 10 aasta töötasin Kuressaare Sanatooriumis administraatorina. Seal märkasin, et mulle tohutult meeldib töö, kus saan inimestega suhelda. Mõned aastad tagasi andis naaberkool SÜG mulle võimaluse nende juures saksa keele asendusõpetajana töötada (mul oli olemas Goethe Instituudi poolt välja antud sertifikaat tõendamaks minu keelelist taset, ega ikka päris „lampi” inimesi vast õpetajateks ei võeta). Ühe aasta õpetasin ka Kärla põhikoolis jällegi saksa keelt. Nii et kel on saksa keele abitunde vaja, siis olen olemas :) SÜGile olen ma selle kogemuse eest väga tänulik, sest töötades õpetajana sain ma teada, et just see ongi see, mida ma teha tahan. Nii läksin edasi õppima Tartusse ja nüüd sellest sügisest ootab ees Tallinn. Mul on üldse selline tunne, et mida vanemaks ma saan, seda rohkem tahan koolis käia ja õppida.

Milline on kõige eredam mälestus enda kooliajast?

Olin suhteliselt passiivne tegelane koolis. Ühisüritustest võtsin harva osa, sest elasin siis kaugel Sõrves ja vaatasin peale koolipäeva lõppu, et koju saaks. Meenub aga 100 päeva ball, see peeti praeguses Mündi mööblipoes ja oli üks väheseid üritusi, kuhu ma jõudsin. Selleks puhuks sai muretsetud tumeroheline kleit, paeltega tagant kokkuseotav. See on mul millegipärast täpselt silme ees. Ball ise kulges vist eriliste vahejuhtumiteta, sest mingit erku juhtumit ma ei mäleta, et oleks olnud.

Põhikoolis käisin Astes.

Mõni lugu, mis näitab, milline õpilane Te ise olite?

Nagu mainitud, ei olnud ma aktiivne õpilane. Üritasin oma asjad lihtsalt ära teha.

Kuidas tundub, kas enda KG traditsioonide ja tegemistega kurssi viimine ning sisseelamine tuleb lihtsalt?

Tuleb, üsnagi, ja just tänu nii abivalmitele kolleegidele. Tõesti, pöördu kelle poole tahes, kõik aitavad väga hea meelega.

Mis Teid elus kõige enam innustab?

Minu lapsed, isiklikud lapsed just. Nad on mul nii tublid ja toredad. Ma olen nii uhke nende üle!

Koolitöö on pingeline ja lõppematu, millele Teil veel aega jätkub?

Eespool ka juba mainitud, hakkan ma septembrist iga nädala teisel poolel Tallinnas koolis olema. Lisaks meeldib mulle väga kududa. Kuna „käpas” on just sokikudumine ja teen seda igal võimalikul hetkel, siis ongi üks paras ports sooje sokke jälle kogunenud. Hiljuti tulin ideele, annetada need Saaremaa Lemmiloomade Turvakodule, sest „varsti” on tulemas jõululaat (nemad muretsevad enda tegutsemiseks raha ise). Olen ise ka vabatahtlik turvakodus, meil on lisaks meie enda kahele kiisule alati üks kiisu hoiukodus. Hoiukodu tähendab seda, et kiisu elab meil, aga on tegelikult turvakodu nimekirjas, kuid turvakodus ei ole enam vabu kohti.

Mulle meeldib ka väga jooksmas käia. Paar korda nädalas üritan sellega ikka hakkama saada. Kuressaare Linnajooksudest olen viimastel aastatel osa võtnud ja sel aastal plaanin ka Kolme Päeva jooksule minna. Ma elan ju Kudjapel, otse terviseraja kõrval. Oleks„piinlik seda mitte kasutada :)

Mida soovite lisada või soovida õpilastele/kolleegidele?

Kuna ma ei ole nö enda moto peale veel mõtelnud, siis ei julge ma siia midagi kirjutada, äkki tehakse „suureks numbriks” :)

Ah, meenub siiski selline mõte, mida ma enda isiklike laste puhul alati soosin ja vahel ka tagant utsitan – kui teil, just õpilastel, abiturientidel, tekib võimalus minna Eestist väljapoole, siis minge! Vahetusõpilaseks, tööle, külla, üheotsapiletiga või mis iganes põhjusel, minge! Räägin enda kogemusest. See annab teie elule hoopis teise vaatenurga, laiema silmaringi, oskuse arvestada teiste kultuuridega, keelelise praktika jne jne. Tagasi saab ju alati tulla.