„Kuidas läheb?“ on uus rubriik, kus koolileht Nooruse Meridiaan uurib, kuidas läheb meie sõpradel, kooliga tihedalt seotud (olnud) inimestel ... sest me päriselt tahame teada, kuidas teil läheb!

Sarja kolmandas loos räägivad meile oma tegemistest Veikko Lehto, Ene Riis ja Renate Pihl.

24. veebruaril käisime Nooruse kooli õpilasesindusega traditsiooniliselt vabadussõja ausamba juures kimpu asetamas. Meenutamaks neid, kes meie vabaduse eest võitlesid, ja olles tänulikud Eesti riigi eest.

Mõtisklesime ka üheskoos, mida Eesti riik meile tähendab.

Kui väikseks peate Eestit teie? Minu jaoks on ta maailma suhtes nagu pisike täpike. Ka Euroopas on Eesti üks väiksemaid riike. Isegi siinsamas Eestis olles tundub kõik ikkagi kuidagi väga väike, kuid samas ka väga kodune. Ehk olete teiegi kokku puutunud olukorraga, kus reisite oma kodukohast kaugele Eesti teise otsa ning seal kohtute juhuslikult mõne enda tuttavaga ja siis ahhetate: „No küll see Eesti on ikka väike!“ Aga mida suudab siis selline väike riik korda saata? Milleks me teistele riikidele olulised oleme, miks meid lihtsalt mõne teise riigiga kokku liidetud pole? Kuidas oleme suutnud end tervele Euroopale tõestada?

2.a klass kirjutas ja esitas klassis kõned Eestimaale. Meie kooli Eesti Vabariigi aastapäeva aktusele valis klass välja kõned, mida saame nüüd koos lugeda.

2.c klassi laste mõtteid läheneva pidupäeva eel.

23. veebruaril on koolimaja avatud kell 7.00–20.00.

24. veebruaril on koolimaja suletud. Ilusat vabariigi aastapäeva!

1.c klass liitus Räpina Aianduskooli projektiga „Maitsetaimedega sõbraks“.

Eesti vabariigi sünnipäevaks kirjutasid ja kujundasid 4.c klassi õpilased omaloomingulisi raamatuid. Siinkohal pakume teile väikese valiku noorte autorite loometegevusest.

Käesoleval õppeaastal liitus Nooruse kooli perega matemaatikaõpetaja Imbi Püss. Imbi oli kooliajal äärmiselt kohusetundlik õpilane, kes tegeles lisaks õppimisele veel mitmete huvialadega. Näiteks kodutütrena läbis ta mitmeid kümneid kilomeetreid nii öösel kui päeval matkates – seejuures õppis ta meeskonnaülesannete käigus teistega arvestama ning mõistis, et koostööga saavutatakse alati soovitud tulemus.

Ühiskond on teinud, teeb praegu ja tõenäoliselt teeb ka tulevikus vigu. See on normaalne, peamine on, et neist õpitakse. Kui takerduda liialt minevikku, on raske pürgida parema tuleviku poole. Nagu Toomas Hendrik Ilves on öelnud: „Mis on toonud meid siia, see enam edasi ei vii.“

Rahva suhtumine teistesse ja endasse, mis on juhtinud meid, eestlasi, tänastesse uskumustesse ja eneseväljendusse, ei ühildu enam uute, 21. sajandi normidega. Eilne arvamus ja maailmavaade on küll toonud mind ja kogu Eesti rahvast praegusesse hetke, kuid homme on uus päev. Uued võimalused, kaasaegsemad arvamused.

1. veebruaril toimus emakeeleolümpiaadi piirkonnavoor, kus osales 118 õpilast Saaremaa erinevatest koolidest. Neist 21 olid meie kooli kolmanda kooliastme emakeelehuvilised noored. Olümpiaad toimus teist aastat elektrooniliselt Moodle’i keskkonnas ning selle põhiteema oli „Suuline keel kõnes ja kirjas“.

Ülesannetega mõõdeti seda, kui hästi oskab õpilane analüüsida suulise eesti keele erijooni. Lisaks sisaldas olümpiaad õigekirjaülesandeid, kus õpilased pidid keeleainest analüüsima, sünteesima ja võrdlema. Soovi korral võisid osalejad kasutada internetiallikaid.

Ongi käes viimane päev. Täna räägiks lisaks laagri peamisele eesmärgile (suusatamisoskuste parandamine) ka sõprusest, abivalmidusest ja meeskonnaks olemisest. Ka antud artikli pealkiri on ühe õpilase reklaamlause laagri kohta. Muidugi tuleb juttu laagri lõpetamisest ja tagasisidest. Hästi sobivad meie laagrit seekord iseloomustama laulusõnad:

„Kui seisad selg vastu seina ja püüad väljapääsu leida.

Kui lõpuks sõbrad on koos, sõbrad on koos, siis müür kaob eest.

Nii nädalatest väänad välja seitse pühapäeva,

Sest siis kui sõbrad on koos, sõbrad on koos

Kõik edeneb ja veereb.“

Ma olen tänulik, et sain sündida sellisesse kohta nagu Eesti. Vahepeal olen ma mõelnud, et oleksin võinud sündida mõnda teise riiki, sest olen tundnud, et peaksin elama mõnes teises kohas, aga praegu pole mul sellist tunnet ammu olnud.

Kunstiringi guaššmaalidel on ikka veel talv. Autorid on Kristel Salda ja Natali Abel 7.b klassist.

2.b klassi emotsioonid peale olümpiamedali saamist.

Lillede keskel sa elad ja liigud,

lilled su südamest mured kõik viigu,

lillede ilust naeratus võta,

rõõmsalt ja reipalt edasi tõtta!

Ei ole vist sobivamat luuletust iseloomustamaks ja õnnitlemaks tänast juubilari Signe Käsperit. Varasemalt meie kooli aednik-majahoidja, nüüdsest puhastusteenindaja Signe on see, kes on loonud ilu meie kooli ümbrusesse, aga ise selle kõige juures tagasihoidlikuks ja pigem tagaplaanile jäänud. Ikka lilled või teised inimesed olgu esiplaanil ...

Tänane hommik ei erinenud väga palju teistest hommikutest, välja arvatud see väike pisiasi, et aknast välja vaadates nägime: sajab vihma.

Hoolimata kesisest suusailmast, suundusid osad meist peale hommikusööki tõukekelgumatkale, kus täna olid teeolud isegi paremad kui eile. Ülejäänud läksid suusatama.

Eestlaste üks vanasõnadest on: „Merel silmad, metsal kõrvad.“ Eesti mered ja metsad on ühed kõige tähtsamad ja ilusamad kohad meie rahva jaoks. Minu arvates tähendab see vanasõna, et kui varjad midagi kellegi eest, tuleb see alati välja, sest meri näeb ja mets kuuleb.