Otsi
Artiklite sarjad
- Vilistlase vaatepunkt (1)
- Bookstagramid (49)
- Kümme küsimust (4)
- n päeva lõpetamiseni (35)
- Eesti päev (15)
- Koolilehe jõululood (16)
- Suveseik (16)
- Meie koolimaja 45 (6)
- #muusikasoovitus (6)
- Nädala kunstitöö (16)
- Kuidas läheb? (17)
- Õpilane küsib (8)
- Teel ajalukku (41)
- Elu pärast KGd (50)
- Kuu tegija (15)
- Töö ja kool (13)
- Inspira 15 (22)
- Arhiivinurk (48)
Rubriigid
Valdkonnad
Õpilaste sünnipäevad
21. november
- Liisa Loorits 3.a
- Stanislav Ihnatenko 2.c
22. november
- Imogen Metsniit 5.c
- Kristelle Kiil 8.b
24. november
- Krister Ivalo 3.a
- Tevin Kaljo 3.a
25. november
- Katreen Sepp 8.c
- Liisbet Sepp 9.b
- Theron Kütt 9.d
26. november
- Brenda Reinmägi 1.c
- Karola Koppel 2.b
27. november
- Brait Orav 6.a
- Daniel Kalaus 3.a
- Kevin Orav 6.a
- Sebastian Mägi 4.b
28. november
- Hendrik Suurpere 8.a
- Jette Saat 1.a
- Sarah-Roosi Rikmann 2.c
Töötajate sünnipäevad
23. november
- Kristiina Piipuu
26. november
- Grete Pihl
28. november
- Maren Aaviste
Kooli lõpetamiseni on jäänud 128 päeva. See tekitab meis palju emotsioone, kuid pigem häid. Peamiseks on ikkagi teadmine, et lõpetame ära põhikooli. Need üheksa aastat on olnud nagu Ameerika mäed ja koolist jääb nii häid kui ka halbu mälestusi, aga miski ei ole ideaalne.
Oleme koolis käinud kohe peaaegu kaks kuud, aga mõtted on ikka veel suve peal ja igatsus soojade ilmade järele. Aga sellest hoolimata on selle ajaga, mil koolis oleme käinud, nii mõndagi juba juhtunud. Näiteks oleme alustanud õppimist uute teemadega, teinud mitmeid kontrolltöid ja veel kõige tähtsam: pidasime oma esimese õpetajate päeva.
Iga lõpp on millegi uue algus. Umbes kaheksa kuu pärast olen mina, on minu klass ja kogu lend pidulikus riietuses ja valmis kätte saama põhikooli lõputunnistusi. Selja taha jäävad üheksa aastat, mil on läbitud koridore, kus lapsed karjuvad, naeravad ja lobisevad, ning rasked koolipäevad, millele järgnesid kodutööde tegemised kas või öö läbi. Kõik see jõuab peagi lõpule.
Juuni on leidnud oma alguse koos päikesega ning justkui graafiku järgi täidab Kuressaare Gümnaasiumi koridore taas ootusärevus algava suvevaheaja ees. Abituuriumile on see juuni aga viimane Kuressaare kooliseinte vahel.
12. klass ...12 aastat ... Peale vaadates sellele suurele numbrile, näib, nagu oleksin terve igaviku Kuressaare Gümnaasiumi koridore läbinud, aga enda pead läbi lapates tundub see aeg kui sekund. Ma olen 12 aastat elanud n-ö rutiinis, keskkonnas, mis on mulle tuttav ja selge ning nüüd mul on ainult veidi alla aasta, et seda rahu nautida.
Veidi vähem kui 300 päeva on jäänud päevani, mil Kuressaare Gümnaasiumi lõpetab 43. lend. Märgiline lend, kelle lõpuaktus jääb gümnaasiumiklassidele seda nime kandvas majas viimaseks. Sügisel tulevad esimeste klasside õpilased juba uude kooli – Kuressaare Nooruse kooli.
Eelmisel aastal alguse saanud rubriik „n päeva lõpetamiseni“ jätkub ja jälgib 43. lennu tegemisi kogu aasta vältel, esimestest koolipäevadest viimase aktusepäevani. Esimesena võtab sõna Tõnis Grepp 12.a klassist.
3 on maagiline arv, sel numbril on väge. Numeroloogia väidab, et 3 on terviklikkuse ja viimistletuse sümbol. Selle numbriga kaasneb vastutulelik ja kohanemisvõimeline loomus, hea naljasoon, lahkus, kiire mõtlemine, meeldivus ja mõnikord lausa hiilgamine. Sobib hästi meie lennu iseloomustamiseks? Eks? Just seepärast on viimane lugu sarjas „n päeva lõpetamiseni“ seotud numbriga 3 ja meie 42. lennuga.
Pärast segaseid aegu ja pikki arutelusid on lõpuks selgunud kaheteistkümnendike lõpuaktuse kuupäev – 42. lennu abituriendid saavad küpsustunnistused 1. juulil.
Uued arvutused näitavad, et lõpetamiseni on jäänud 37 päeva. Sõna saab 12.c klassi juhataja Maren Asumets.
Millest mõelda, kui pole ligi seitse nädalat inimesi näinud – ikka iseendast ja sõpradest.
Esimene lugu selles rubriigis oli Hedili Nõu „152 päeva lõpetamiseni“.
Esimene lause selles loos algas nii: „Viie kuu pärast istume kogu oma lennuga pidulikult sadade lastevanemate, õpetajate, õdede-vendade ja sugulaste ees ...“
Nii see pidigi olema. Nii see on kogu aeg, mida mäletan, olnud.
Kirjutasin Jaanisele 19. märtsil kirja: „Oled võitnud võimaluse“ ja jätkasin hetke pärast „kirjutada Meie KGsse!“ – „Oi, millest täpsemalt?“ uuris Jaanis. Ja nii see kokkulepe sõlmitud sai. Jaanis võtab elus väljakutsed vastu, on sihikindel ja täpne, meie klassi filosoof ja juurdleja, kirjandiedetabeli TOP 3 mees. Tänases arvamusloos jagab Jaanis enda mõtteid ja täpsustab muu hulgas: „Kui nõuannete jagamiseks juba läks, siis soovitaks tegelikult võtta noortel kooli tõsiselt.“ Jaanise klassijuhatajana ma ei kahelnud, kui see noorhärra võimaluse võidab, siis ta panustab 100%. Aitäh Jaanisele ja mõnusat lugemist! (Marit Tarkin, klassijuhataja)
Vaid kolm kuud on jäänud lõpetamiseni, eeldusel muidugi, et kaheteistkümnendike lõpuaktus ikkagi toimub õigel ajal, mis praegust olukorda arvestades ei ole üldse kindel.
12.c klassi abiturient Risto Kaseorg mõtiskleb meid kõiki haaranud teemadel. „See ei ole maailma lõpp,“ tunneb sisimas Risto, kelle mõtted on nädalaga liikunud muretusest muretsemise juurde. „Elu karantiinis on küll ebamugav, aga mitte talumatu,“ arvab Risto. (Toim.)
Sada on arv, mis sisaldab kümme kümmet. Varjupaigad saatsid sõbrakuul uude koju pea sada kassi. Eesti Vabariigil täitus sada aastat. Saja rahva lood. Sada Läänemaa last käis Eesti Laulu peaproovi vaatamas. Sada päeva lõpetamiseni …
Vau. Kujutan ette, et päris paljudel praegustel kaheteistkümnendikel läheb südame alt omajagu õõnsaks, mõeldes peale eksamite õnnestumise ka veel muude oluliste valikute peale, mis neil peale lõpetamist ees seisavad.
Tänane abiturient-mõtiskleja pikemat tutvustust ei vaja – särav liider, enesekindel väitleja, motiveerija ja innustaja, õpetajate päeval kooli juhtohjad haaranud Gerly Ots 12.a klassist.
Käesoleva abituuriumiloo tarbeks mõtiskleb Gerly enda teest tänasesse päeva. Sellest, mis on teda aidanud ja mida ta on tundnud. Edust ja selle tähendusest.
Ma ei saanud ka küsimata jätta, millised on koolijuhi ametit juba korra proovinud Gerly mõtted seoses riigigümnaasiumi tulekuga. (Toimetaja Ave Jõgi)
Aasta 2020 on meie peres lõpetamiste aasta. Koolide lõpetamise aasta. Meie esiklaps lõpetab ülikooli. Pere keskmine teeb lõpuspurti gümnaasiumis ja pesamuna jätab hüvasti põhikooliga. Ja mina ise ... mina isegi peaksin sügiseks järjekordse kooliga ühele poole saama. See viimane fakt ei oma antud loos tegelikult vähimatki tähtsust. Mõtteid on mul palutud mõlgutada eelkõige just selle lapse osas, kes kevadel gümnaasiumi lõpetama hakkab. Paluti mõtiskleda enda tunnetest sellega seoses.
Tänase abituriendirubriigi „N päeva lõpetamiseni“ võtmefiguur on Jan Robin Lauk b-klassist. Palusin tal mõtiskleda skooride ja tulemuste tähtsusest enda elus, sest just tema saavutas rahvusvahelisel inglise keele eksamil C2 taseme. Natuke soovisin teada sellest eksamist ja kui palju tulemuste taga on tööd, kui palju annet ja kui palju lihtsalt õnne. Kui palusin seda teha, naeris Jan Robin, et 95% kordadest ta „tulistab puusalt“. Samuti küsisin, kuidas abiturient tunneb ennast suure lõpupingutuse eel.
Viie kuu pärast istume kogu oma lennuga pidulikult sadade lastevanemate, õpetajate, õdede-vendade ja sugulaste ees, et saada koolilt veel viimane tagasiside oma kolm aastat kestnud pingutuste kohta – käes on lõputunnistuste aeg. Kolm aastat kestnud pikad koolipäevad ja unetud ööd saavad lõpuks tasutud ning ametlikult vormistatud. Kas see aeg on sõrmenipsukiirusel läinud, on raske öelda, sest nähtud ja tehtud on palju. Igal juhul on see millegi täiesti uue algus – ka neile, kes KGga seotud 1. klassist alates.