Otsi
Artiklite sarjad
- Vilistlase vaatepunkt (2)
- Bookstagramid (49)
- Kümme küsimust (4)
- n päeva lõpetamiseni (35)
- Eesti päev (15)
- Koolilehe jõululood (16)
- Suveseik (16)
- Meie koolimaja 45 (6)
- #muusikasoovitus (6)
- Nädala kunstitöö (16)
- Kuidas läheb? (17)
- Õpilane küsib (8)
- Teel ajalukku (41)
- Elu pärast KGd (50)
- Kuu tegija (15)
- Töö ja kool (13)
- Inspira 15 (22)
- Arhiivinurk (48)
Rubriigid
Valdkonnad
Õpilaste sünnipäevad
24. november
- Krister Ivalo 3.a
- Tevin Kaljo 3.a
25. november
- Katreen Sepp 8.c
- Liisbet Sepp 9.b
- Theron Kütt 9.d
26. november
- Brenda Reinmägi 1.c
- Karola Koppel 2.b
27. november
- Brait Orav 6.a
- Daniel Kalaus 3.a
- Kevin Orav 6.a
- Sebastian Mägi 4.b
28. november
- Hendrik Suurpere 8.a
- Jette Saat 1.a
- Sarah-Roosi Rikmann 2.c
30. november
- Eliisabet Aer 2.c
- Minni Liise Kuusk 5.a
1. detsember
- Kevin Vilter 6.a
- Marili Paja 8.a
- Mirell Tamm 4.b
Töötajate sünnipäevad
26. november
- Grete Pihl
28. november
- Maren Aaviste
30. november
- Raina Rääp
Kui lõpetamiseni on jäänud vähem kui kaks nädalat ja kohe-kohe on algamas eesti keele eksam, mõtisklevad 9. klasside juhatajad, mida nad klassiga koos oldud ajast kaasa võtavad ja mida neile teele kaasa annavad.
Marvi Mäeots, 9.a klassi juhataja
Iga teekonna puhul on oluline reisiseltskond. Meie klass on olnud kirev, rõõmsameelne, ühtehoidev ja toetav. Kõik suhted on vastastikused. Teist igaüks õpetas mulle midagi olulist. Näiteks seda, kui oluline on toetav pilk või ka õigel ajal vait olla. Samas ka seda, et oluliste asjade üle tuleb arutleda ning sõbralikus õhkkonnas julgelt oma arvamust avaldada. Mõned teist on teinud asju keerulisemaks, teised jällegi lihtsamaks. Ja seda kõike on ju tarvis, et saada aru, mis on meie tegelikud väärtused.
Seega, armas 9.a klass, tänud teile, et sain teiega koos rännata need kolm imelist aastat.
Elage täiel rinnal ja pidage meeles, et iga kogemus teeb teid ainult rikkamaks. Nähke elu hetki ning võimalusi neis. Jätkugu teil kõigil kirge, et ellu viia oma unistused. Mina hoian teile ALATI pöialt!
Juhan Kolk, 9.b klassi juhataja
Võtan endaga kaasa järgmisteks aastateks palju kognitiivset dissonantsi, mis on huvitav mõiste minu jaoks – kes ei tea, siis lihtsa ekraani kratsimise asemel võiksid seda sõnapaari ise guugeldada või veebiÕSi sõnaotsingusse pannes uurida oma nutiseadmest. Mõni veidi kasulikum „ekraanis oldud minut“ ka „ns snäpi-tiki vms toksimisele“.
Loe eelmist punkti uuesti! Kui aru ei saanud, suhtle vahelduseks vanematega ja kutsuge ka nemad ekraanist eemale kasvõi niisama vanaviisi-vestlema, face to face u know.
Kristin Lauri, 9.c klassi juhataja
Mu kallis c-klass. Tegelikult võib julgelt ütelda, et nendega koos oldud tee on mind õpetajaks kasvatanud. Olin alles õpetaja rolli astunud, kui saatus meid nende 4. klassi kevadel kokku viis. Mäletan hästi esimesi mõtteid, veel tänagi meenutasime esimest klassireisi Haapsallu, mis keerles spinnerite ostlemise ümber. Muuseas, just see teema aitas mind paar nädalat hiljem ülikooli sisse, sest tollase essee teemal „Tänapäeva noorte kultuur“ sisaldas endas suuresti spinnerivõistlust Haapsalu kaubanduskeskuse parklas. Nad on olnud minu suunamudijad ja andnud mulle oskusi, kuidas olla parem mina ja parem klassijuhataja.
Võtan kaasa oskuse vaadata mujale, kui see vajalik on. Olla vaikne, kui sõnad ei muudaks midagi. Ning võidelda tulihingeliselt, kui ma milleski kindel olen. Ja muidugi oskus argumenteerida, sest argumente on neil läbi kahe kooliastme jagunud hulgaliselt.
Ma tahaksin loota, et meie armsad noored on õppinud teistega arvestama, vaatama asju kellegi teise vaatenurgast. Vinguandureid on hästi kerge sisse lülitada, loodan, et nad on õppinud neid ka sama kergelt välja lülitama. Tahan teile ütelda, kallid noored, et alati ei pea ka kohe võitlusesse asuma – kindlusta enne oma tagala, uuri ja vaata ning alles siis otsusta, kuidas peaks edasi toimima.
Usu iseendasse, sina ise oled enda parim teejuht – ja kui vahel on teerajaja abi vaja, siis küsi julgelt. Alati on keegi, kes teab ja oskab aidata.
Kaja Puck, 9.c klassi juhataja
Seda, mida kaasa võtta, on tohutult palju, kõike ei saagi sõnadesse panna. Eelkõige suure tänutunde, et ma nende noorte inimeste klassijuhataja sain olla ja võimaluse eest anda panus nende arengusse. Veel võtan kaasa mälestused, head emotsioonid (õnneks halvad ununevad kiiresti ära), noorusliku sädeme (ei saa ju ennast veel vanaks pidada, kui tuleb noortega ühte sammu käia ja neid mõista). 26 paari särasilmi (võtaks nende omanikud ka, aga see ei ole ilmselgelt võimalik). Kõik need kallistused, mida oleme üksteisele jaganud, ja tunde, et oled hoitud ja aktsepteeritud. Ma tänan teid, mu kallis 9c. Kuuni ja tagasi.
Ma arvan, et annan kaasa hoolivust, armastust, ühtekuuluvust, rahulikkust, järjekindlust. Kindlasti annan kaasa teadmise, et ükskõik, kui harva-tihti me edaspidi kohtume, olen ma nende jaoks alati olemas. Ja häid soove kogu südamest. Annan kaasa usu nendesse, sest ma olen 100% kindel, et nad saavad kõigega hakkama, kui vaid ise tahavad. Ja lõpuks ühe õnneretsepti, mille koostisosad on:
üks suur naeratus,
kuhjaga õrnust,
suur peotäis abivalmidust,
paras hulk enesekindlust,
piisavalt huumorimeelt,
armastust täis süda,
kuhjaga õrnust,
kamaluga positiivsust,
paras ports usku headusesse.
Valmistamine: sega kõik kokku ja jaga igapäevaselt heade sõpradega!
Sander Suurhans, 9.d klassi juhataja
Minu koosoldud aeg 9.d klassiga klassijuhataja rollis oli küll vaid ühe õppeaasta pikkune, kuid toredaid mälestusi on kaasa võtta mitme jagu. Lisaks mälestustele olen saanud neilt kaasa rahulikkust ja positiivset ellusuhtumist.
Olen üritanud noortele kaasa anda inimlikkust, elementaarset viisakust ning empaatilisust. Kui palju keegi seda kaasa võtab, oleneb suuremas osas juba indiviidist. Mõnel on need omadused juba valdavalt paigas, mõnel veidi vähem, mõnel läheb veel aega.
eesti keele ja kirjanduse õpetaja