Kujutan ette, mis tunne on, kui kõik on tehtud ja ees seisab armsa Nooruse kooli lõpetamine.

Kujutan ette, mis tunne on, kui midagi on jäänud tegemata ja tuleb veel teha.

Elu selline paraku on: kui õigel ajal ei tee, siis tuleb teha teisel ajal, mis on ka õige. Tanel Padar on üks supernäide sellest, et me hakkame õppimist väärtustama erineval ajal, ja see on loomulik.

Vestlesin Nooruse kooli 2. lennu lapsevanemaga pärast matemaatikaeksamit ja olime mõlemad kurvad, nii koolijuht kui lapsevanem, et eksam ei õnnestunud. Aga tõin võrdluse, et see ei ole nii põhjapanev – just teie vanuses – kui armastuse kaotamine. Samas on just Tammsaare enda „Tõe ja õiguse“ II osas öelnud, et vaid matemaatikas sünnivad unistused, kristallina selged, aga matemaatika ei ole mitte kellelegi juba Tammsaare aegadest (1926) kerge olnud ...

Olete elus just selles eas, kus kõik muu õppimise kõrval kutsub – tule, tule, sest elu pakub niipalju muud, aga peab, väga peab ... õppima, isegi kui üldse „tunnet“ pole. Aga kaks ja pool päeva enne lõpetamist on see lihtsalt targutamine.

Liigun nüüd ajamasinaga aega, mil hakkasin lõpetama põhikooli just siinsamas koolis, mõned aastad tagasi.

Mida tegin? Sättisin enda mustvalget lõpuaktuse vormi (peoks oli minu lemmikkleit, mille ema õmbleja juures lasi teha) ja ootasin väga lõpupidu, sest minu klassis õppis noormees, kes mulle nii väga meeldis.

Ja nii ongi.

Hakake sättima, ja kel vaja, siis õppima, kunagi pole hilja!