Kiirelt kümne minutiga taldrikutäit toitu süüa ei ole mugav ei õpilastele ega ka õpetajatele. Igal inimesel peaks olema aeg korrakski koolipäeva jooksul õppetööst end välja lülitada ja nautida maitsvat koolitoitu. Söömisega kiirustades on mul endalgi juhtunud toidu äraviskamist, sest ma lihtsalt muidu ei jõuaks õigeks ajaks tundi. Samamoodi ei ole kiirustades söömine ka kehale parim. Keha peab palju energiat kulutama suurte toidutükkide lagundamiseks, mida me ei ole korralikult suutnud mäluda. Kui söömisega kiirustatakse, võib juhtuda aga toidu kurku kinnijäämist, mis on inimesele lausa eluohtlik. Kõigile on ju kunagi vanemad söögilauas öelnud, et ära uhmerda, muidu võib toit kurku jääda, aga koolis ilma kiirustamata ei jõuagi lõunat süüa. Loomulikult teeks pikem lõunapaus ka koolipäeva  pikemaks, aga mina siiski arvan, et igal inimesel peaks olema aeg enda toitu nautida ja mitte iga minuti tagant kella vaadata.

Usun, et sellest rääkimine ja ka selles suunas tegutsemine on võimalik isegi olemasolevate vastuväidete juures, sest igal inimesel peab olema võimalus enda toidukord maksimaalselt kätte saada.

*Arvamuslugu on valminud eesti keele tunni ülesandena.