Pärast heade arvustuste nägemist otsustasime Renaatega ka seda vaatama minna ning uurida, kas see film on kiidusõnu väärt. ERR-i arvustuse kirjutaja väidab, et see on üks Eesti tugevamaid noortefilme, kui mitte parim, kuigi ei taha ka seda otseselt selleks raamistada, sest film on lihtsalt nii palju enamat.

Kinno minnes ei olnud meil väga kõrged ootused, kuid see film jättis meid täiesti sõnatuks. Filmi režissöör on Tõnis Pill, peaosasid mängivad Derek Leheste, Oskar Seeman ja Tõru Kannimäe.

Film kajastas paljusid tähtsaid teemasid, kuid midagi ei läinud liiga paljuks. Meile jäid kõige rohkem meelde keerulised suhted inimeste vahel, sõprade surve punti kuulumiseks ja filmis tuli esile see, kuidas inimesed käituvad nendega, kes erinevad. Film räägib 13-aastase Pauli ettearvamatust elust. Ta on sunnitud minema onu juurde elama oma vägivaldse isa ja ebastabiilse ema tõttu. Kõige selle keskel suudab poiss jääda iseendaks. Uue poisina külas on Paul nõus kampa kuulumiseks tegema asju, mida ta tegelikult õigeks ei pea. Tema elu muudab puudega mees, kellega läbisaamist üritab Paul teiste poiste eest varjata.

Kaameratöö on tugevalt dokumentaalne ja jälgib tegelaste igapäevaelu. Selle kaudu edastatakse palju emotsioone, samas jäi kaadrisse vaikust ja hetki, mis panevad vaataja mõtlema. Jäime vaimustusse näitlejate tööst. Derek Leheste ehk Paul oli täis emotsioone, hirme, samas ka lootust ja kangekaelsust. Kõik näitlejad on erakordselt andekad ja suudavad tuua oma tegelaskujud ellu väga usutavalt, andes filmile emotsionaalse sügavuse. Näitlejad ei piirdu ainult pinna peal oleva mängimisega.

Küsitlesime ka teisi filmi vaatajaid.

Millele pani film sind mõtlema?

Heidi: Sellest kui julmalt inimesed kohtlevad seda, mida nad ei mõista.
Johanna: Igalühel on oma probleem, millega tegeleda.
Melani: Ma olen tänulik, et mind ümbritsevad nii toetavad inimesed.

Mis jäi kummitama?

Heidi: Kui ehedalt oli kajastatud inimlik valu.
Johanna: Mõnikord kahjutundmisest ja vabandamisest ei piisa.
Melani: Inimesed, kes ei tea, mis tunne on olla mingis olukorras, ei oska seda hinnata.

Kas film andis oma mõtte hästi edasi?

Heidi: Jah, andis küll, väga valusalt ja karmilt.
Johanna: Andis hästi edasi ja pani pikaks ajaks sellele mõtlema.
Melani: Jah andis, filmis oli selgelt näha olukordi ja nende tagajärgi.

Kui sa peaksid seda filmi kolme märksõnaga kirjeldama, siis mis need oleksid?

Heidi: Sallivus, inimlikkus, julgus.
Johanna: Julgus, eneseteadlikkus, kiindumus.
Melani: Julgus, tõsine, julm.

Isiklikult soovitan seda filmi vaatama minna kõigil: nii noortel kui ka täiskasvanutel. See on minu hinnangul üks parimaid Eesti filme, mida näinud olen. See film on karm, valus ja väga emotsionaalne, kuid väga õpetlik.
Tõeliselt hea film on see, mille peale jääd hiljem mõtlema. Ja seda see film oli!