Kui meie balliruumi (loe: aulasse) jõudsime, olid kõik head kohad juba võetud. Pidime ärevuses jooksma, et endale laud saada. Kontsadega!

Aulas oli kõik väga lummav ja peen. Tundsime ennast kui printsessid lossiseinte vahel. Kõik nägid välja väga ilusad ja entusiastlikud – tore oli näha kõiki teise külje alt. Kui nälg hakkas näpistama, läksime võtsime taldrikud head-paremat täis. Tõsi, neid nii häid kanatiibu pidime küll sööma taskurätiku seest, et ennast mitte ära määrida.

Esimeste tantsudega panime proovile oma tantsuoskused, mida õpetaja Kerstiga õppisime. Võime julgelt öelda, et tantsisime päris hästi. Meile tegid ägeda show säravad ja enegilised gümnasisitid, kelle seas me nägime ka tuttavaid vilistlasi ... Pärast esines meile ka bänd Epiloog. Tundsime end vabana ning lennuga ühtsena. Unustasime kõik mured, mis kooliga seotud, kaasa arvatud eksamid ja proovieksami tulemused, mida tuli kaua oodata. Need jäid järgmise päeva mureks.

Eksamimõtted küll tiirlevad peas, aga see ärevus ega lõpetamine pole veel korralikult kohale jõudnud. Kui Epiloog esitas laulu „Punakollaroheline“, tundsime end sellest laulust ära:                       
„Kõik, mis on selja taha jäänud,
kõik, mis siin ilmas üldse loeb –
me mälestused, mõtted ja tunded –
nad loovad meil oma seljatoe.“

See laul oli meile tähendusrikas ja laulsime seda valjusti kaasa. Mõned tantsisid nii, et sukad rebenesid. Elevust tekitas ka punane vaip lava ees. Kas sellele võis astuda? Kas see oli tõesti meile? Meie kinganinad puutusid seda vaipa, aga kartes, et keegi märkab, eemaldasime need punaselt objektilt.

Pärast balli olid jalad haiged, aga meel rõõmus ja süda mälestuste võrra rikkam. Oleme Kristinile nii tänulikud, aitäh!

PS! Näpunäited järgmistele üheksandikele balliks:

• Võta kaasa varusukapüksid!
• Võta kaasa mugavad vahetusjalanõud!
• Ela hetkes!
• Pildid ei ole esmatähtsad!
• Ära karda tantsida ega laulda!