Otsi
Artiklite sarjad
- Bookstagramid (52)
- Vilistlase vaatepunkt (12)
- Kümme küsimust (14)
- n päeva lõpetamiseni (38)
- Eesti päev (15)
- Koolilehe jõululood (16)
- Suveseik (16)
- Meie koolimaja 45 (6)
- #muusikasoovitus (6)
- Nädala kunstitöö (16)
- Kuidas läheb? (17)
- Õpilane küsib (8)
- Teel ajalukku (41)
- Elu pärast KGd (50)
- Kuu tegija (15)
- Töö ja kool (13)
- Inspira 15 (22)
- Arhiivinurk (48)
Rubriigid
Valdkonnad
Õpilaste sünnipäevad
17. veebruar
- Helena Loik 2.b
- Isabel Trei 5.a
- Kevin Köster 7.a
- Ralf Kubjas 2.b
- Ronja Kubjas 2.b
18. veebruar
- Miina Turk 3.b
- Oskar Pärna 8.d
19. veebruar
- Maik Vilbas 3.c
- Maikel Vilbas 3.c
20. veebruar
- Joosep Kolk 1.c
- Kiur Arro 6.c
- Saga Elisabeth Fiedler 9.c
21. veebruar
- Hugo Leemet 3.a
- Renaate Treirat 9.a
- Tymofii Svietlov 9.c
22. veebruar
- Isabel Niitsoo 7.d
23. veebruar
- Liisa Altmets 3.c
- Lisandra Lehtjärv 8.d
24. veebruar
- Sten Paavel 9.c
Töötajate sünnipäevad
17. veebruar
- Liisi Tool
18. veebruar
- Signe Käsper
20. veebruar
- Gerly Leibenau
21. veebruar
- Kaisa Sau

Jõulud on lugude aeg. Südamlike, mõtlemapanevate, soojade lugude aeg. 7. klassi õpilaste sulest valmisid mõned toredad fantaasialood, mis viivad meid jõuludele lähemale. Esimeses jõulujutus satub üks tüdruk väga kummalistesse seiklustesse, millega on seotud ka päkapikud ja ajamasin. Loo pani kirja Vanessa Kaasik 7.b klassist.
Oli õhtu enne 24.detsembrit. Maja oli täis pereliikmeid, kes kõik toimetasid jõuluõhtu ettevalmistustega. Mia tuli enda toast trepist alla ja vaatas: terve pere taas kord koos. Mia üks osa perest elab Tartus ja teine pool Soomes. Nende pere ei puutu väga palju kokku, kuna kõik elavad üksteises liiga kaugel. Sellepärast oligi Mia nii elevil, kuna pole ammu saanud perega koos olla.
Ema hüüdis Miat:” Mia, tule hakkame piparkooke tegema!” Ta läks joostes alla, et hakata varakult pihta. Kell oli 22.27, kui Mia hakkas piparkooke glasuurima. Nad tegid kõige värvilisemate glasuuridega jõulumustreid piparkookidele, et oleks ilus ja väga jõulune.
Kui piparkoogid valmis said, ruttas Mia ruttu magama, et järgmine päev kähku kohale tuleks. Kui Mia ärkas, oli kell 10.32. Ta tõusis sekundiga püsti ja jooksis alla. Kui ta alla jõudis, ei olnud kõik päris õige. Ehitud jõulukuulidega kuusepuu all ei olnud ühtegi kinki, piparkoogid, mis eile ära glasuuritud said, olid puhtad ja mis kõige veidram, et õues oli ikka veel pime. Mia läks kella vaatama ja siis ta ehmus. Kell oli jälle 22.27. Tüdruk jooksis ruttu ema ja isa tuppa, aga kedagi ei olnud seal. Ta tormas vanaema Heleni ja vanaisa Arvo tuppa ja taaskord kedagi polnud. Mia käis läbi kõik toad, aga kedagi polnud. Tüdruk istus diivanile, segaduses ja hirmunud, ja ütles iseendale:” Kuhu küll kõik kadusid?”
Mia istus seal umbes 10 minutit, aga siis läks uks pauguga lahti. Tüdruk arvas, et kõik tulid koju, aga tema üllatuseks astus uksest sisse hoopis 2-meetrine pikkade hallide juuste ja habemega suur mees, seljas punane kohev kuub. Mia läks kiiresti diivani taha ja kuulas, mida mees rääkis. “Ma ütlesin teile, et te ei tohi selle ajamasinaga mängida!” Siis aga kostis üks imepeenike hääl:” Me teame, me teame! Aga jõuluvana, meil on üks väikene probleem!” ütlesid nad hirmunud häälega. Jõuluvana vastas selle peale ohates: “Mida te veel tegite?” “Võib-olla jäi üks 12-aastane tüdruk siia aega, aga ta pere läks ajas tagasi,” ütlesid päkapikud.
Jõuluvana tõmbas hinge ja siis karjus:” MIDA? KUIDAS SEE JUHTUDA SAI? KUS TÜDRUK ON?” Mia tõusis vaikselt püsti ja lausus: “Siin olen.” Jõuluvana ja päkapikud vaatasid imestusega tüdruku poole ja ütlesid:”Ära karda, me saadame su tagasi.”
Jõuluvana ja päkapikud hakkasid kiirelt tegutsema, samal ajal kui Mia segaduses toa keskel seisis. Nad otsisid jõuluvana kotist ajamasinat ja pärast pikka otsimist selle ka leidsid. Nad võtsid selle välja ja hakkasid igasugu nuppe ja numbreid vajutama. Läks tükk aega, kui jõuluvana sellega lõpuks valmis sai. Ta nuputa ja ehitas, aga samal ajal läks Mia kööki ja laua juures nägi, kuidas päkapikud olid kõik piparkoogid nahka pistnud. Ta hakkas naerma ja päkapikud tänasid jumalat, et tüdruk karjuma ei hakanud.
Siis aga kostus elutoast vali hüüatus: “Valmis sain!” Mia jooksis elutuppa, valmis tagasi pere juurde minema. Jõuluvana vajutas nupust masina käima ja Mia ees avanes suur värviline ilus portaal, kus ta nägi oma vanemaid diivanil istumas. “Ilusaid jõule sulle, Mia! Näeme varsti!” ütles jõuluvana. Mia vastas:” Teile ka ja suur aitäh teile!” Jõuluvana naeratas tüdrukule ja päkapikud lehvitasid energiliselt. Mia lehvitas vastu ja siis hüppas värvilisse ringi. Ta jõudis enda päris elutuppa, kus vanemad istusid ja Miale tundus, nagu aeg oleks alles nüüd käima läinud. Tal tulid väga toredad jõulud ja Mia tundis, et ei unusta neid jõule enam kunagi.
eesti keele ja kirjanduse õpetaja
Kuulutused

