Oli kord üks päkapikk. Päkapiku nimi oli Peeter. Ta elas koos Jõuluvana ja teiste päkapikkudega.

Kui Peeter oma hubases voodis üles ärkas, märkas ta, et kõik oli teistmoodi. Voodid olid tühjad, söögilaual tühjad pudrukausid, riidekapis ainult koiliblikad, ühesõnaga kõik olid kuhugi kiirustanud.

Ta keeras oma pea kalendri poole ja avastas, et on kätte jõudnud jõululaupäeva hommik. Peeter tõttas akna juurde ja märkas, et õues on pool meetrit lund maas. Ta kiirustas töökotta ja nägi, et lauale oli jäetud üks kiri. See nägi välja selline:

Tere, päkapikk Peeter!

Oled juba kolmandat korda jõululaupäeval sisse maganud, samuti ei tee sa väga palju tööd. Olen otsustanud sind vallandada.

Parimate soovidega
Jõuluvana

Peeter oli Jõuluvana peale väga kuri ja otsustas talle kätte maksta.
Kui Jõuluvana koju jõudis koos kõikide laste kirjadega, siis pidi ta WC-sse minema. Peeter samal ajal võttis kõik kirjad ja luges need läbi, nii sai ta teada laste soovid. Seejärel läks ta lattu ja purustas laste kingid.

Kui jõuluvana oma toimingud lõpetas, läks ta laste kingitusi valmis panema, kuid kui ta lattu jõudis, siis …
„PEETER!!!?“ karjus Jõuluvana raevunult.

Aga selleks ajaks oli Peeter juba kaugel lõunas endale uut töökohta otsimas. Ta kõndis mööda paljudest majadest, mille akna peal olid jõuluvana ootel lapsed. Tal hakkas nendest kahju ja ta kiirustas tagasi jõuluvana juurde.

Kui ta kohale jõudis, kössitas jõuluvana nurgas ja nuuksus vaikselt omaette. Peeter kõndis temast mööda otse töökotta. Ta valmistas uued kingitused ja andis need Jõuluvanale.

Jõuluvana sai nüüd kingitused lastele viia ning jõulud olid päästetud.