Seni meie kõige hiljutisem klassiga koos millegi vahva loomine oli etüüd. Sel aastal aga oli sellel hoopis teine tähendus. Me teadsime, et me teeme seda viimast korda selle klassiga, siin koolis. See protsess oli nii vahva ja lõbus, kõik pingutasid ja andsid endast maksimumi.

Mäletan teisipäevast päeva, kui oli lõpuks see päev, et tuua kõikide ette meie lugu, mille kallal me olime vaeva näinud. Süda puperdas ja närv oli sees, aga teadmine, et teeme seda viimast korda oma klassiga ja seda tuleb nautida nii palju kui vähegi võimalik, leevendas seda närvi, mis meil sees oli. Kui lavale jõudsime, siis kõik, mis me tegime, oli tõesti nautimine. Tulime lavalt ära ja kõigil olid suud naerul, sest olime nii uhked üksteise üle, et jälle tegime kogu klassiga midagi ära. See tunne on alati kirjeldamatu. Üks hetk on närv ja pinge, et kas kõik tuleb ikka täpselt nii välja, nagu soovime, ning teisel hetkel õnnestub kõik suurepäraselt ja sul on pingelangus ja ainult rõõmutunne.

Nüüdseks on etüüdidega kõik ja meid ootavad ees nii võimlemisfestival klassiga kui jõulupeo korraldamine kogu lennuga. Ma arvan, et see tuleb üks unustamatu detsember, kus on nii naeru kui ka pisaraid, aga lōpuks saame jälle öelda, et me saime hakkama. Saame meenutada paari aasta pärast, kui vahva klass ja lend meil oli. Kindlasti anname endast parima ja naudime igat koos veedetud aega nii klassi kui lennuga, sest paari kuu pärast hakkab see kōik otsa saama. Üheksa aastat nendesamade inimestega, kellega koos sa oled ühe eluetapi läbinud, jääb ainult mälestuseks.

Eksamid lähenevad ja närv on väga suur. Iga päev vähemalt korra mõtlen sellele. Püüan jääda rahulikuks ja mitte liialt stressis olla, sest tegelikult on üheksas klass ka nautimiseks, mitte liialt muretsemiseks. Kui see kõik on möödas, siis algab meil kõigil elus uus etapp. Ja saame ainult tagasi mõelda nendele mälestustele, mis me ise oleme endale igaüks loonud.